Kui Zappa avaldas aastal 1966 oma esimese albumi “Freak Out”, siis selle ümbrisele pani ta pika loetelu inimestest, kes teda elu jooksul mõjutanud on. Loomulikult olid seal esindatud tema lemmikheliloojad – Edgard Varese, Igor Stravinski, Anton Webern, Charles Ives, Arnold Schönberg, Pierre Boulez, Karlheinz Stockhausen ja Maurice Ravel.

Kui Zappa tegi 1988 oma viimase kontsertturnee, siis kuulus repertuaari ka Raveli Boolero ning see esitus leidis oma koha ka märkimist väärival plaadil “Best Band You Never Heard In Your Life”. Õige pea korjati see plaat aga müügilt ja asendati uue versiooniga, kus Boolero oli välja visatud. Zappa ise kommenteeris, et oli see nüüd Raveli pesunaine, autojuht või aednik, aga igatahes pärijad keelasid selle ära.

Hiljuti lugesin Guardiani ajakirjaniku Jon Henley artiklit Poor Ravel (Vaene Ravel), kus ta võimalikult täpselt üritas selgitada kaasaja ühte skandaalsemat autorikaitse juhtumit – juhtumit Raveli pärandiga.
Soovitan teil seda artiklit tervikuna lugeda. Kokkuvõte on selline.

Objektiks on Raveli autorikaitserahad. Eelkõige on siin juttu Boolerost, mis on üks kõigi aegade mängitavamaid muusikapalu üldse ning iga-aastane tulu on siin jätkuvalt meie rahas miljoneid kroone.

Kui lastetu Maurice Ravel 1937. suri, siis ta pärandas kõik oma vennale Edouardile. Edouard sattus koos oma abikaasaga 1954. aastal autoavariisse. Nad vajasid abi ja peale Edouardi naise surma 1956. kolisid nende majja põetaja Jeanne Taverne ja tema mees, autojuht Alexandre. Aastal 1954, olles Pariisis oma venna 20nda surmaastapäeva tähistamisel, lubas Edouard pärandada kõik edasi “Prantsusmaa muusika hüvanguks”. Kuid kodus tagasi tegi ta 100% pärijaks hoopis põetaja Taverne. Edouard suri 1960. Temast jäi maha kohtuvaidlus Taverne ja Raveli Šveitsis elavate isapoolsete sugulaste vahel.

Seda kõike jälgis Prantsusmaa soliidse autorikaitseorganisatsiooni SACEM juht Jean-Jacque Lemoine. Ta külmutas kohtuvaidluse ajaks Raveli autorikaitserahade väljamaksmise. Kohus lõppes 1970 ja otsus mõistis kõik Alexandre Taverne’ile (tema naine Jeanne oli vahepeal surnud). Seega pääsesid valla ka kümne aastaga kogunenud rahad. Umbes samal ajal astus kõigile ootamatult oma kohalt SACEMi juhtimiselt tagasi Lemoine ja alustas juristina erapraksist. Tema esimeseks kliendiks sai keegi Alexandre Taverne.

Leides, et kümne aasta rahadest ei piisa, asusid Taverne ja Lemoine rünnakule Raveli kirjastaja vastu ning nõudsid kirjastuslepingute ümbertegemist, et autori osa suurendada. Kirjastaja Dommange oli juba 80-aastane ega suutnud vastu hakata. Taverne (oli vahepeal abiellunud, abikaasa nimi on Georgette) ja Lemoine said kirjastuslepingud enda kätte.

Lemoine asutas uue firma – Arima (Artist’s Rights International Management Agency) ning jällegi üllatus – Alexandre ja Georgette Taverne andsid 1972. aastal osa autori- ja kirjastajaõigustest Arimale. Keegi ei tea täpselt, kui suur see osa on. Georgette Taverne on üle 80 aasta (Alexandre on surnud) ja Lemoine üle 90 aasta vana ning ei avalda üksikasju. Igatahes on nad saanud vähemalt 600 miljonit krooni viimase 15 aasta jooksul.

Siin on veel kõrval-liine. Raveli kirjastuse pärija – Jean-Manuel de Scarano teenis umbes 270 miljonit krooni müües “vähese” järelejäänud (peale seda, kui Taverne-Lemoine suure osa endale võtsid) Raveli kirjastusõiguse 2000. aastal Bertelsmannile. Kindlasti oli heaks panuseks sellele hinnakujundusele de Sacrano eelnev tegevus muusikakirjastajate assotsiatsiooni presidendina. Saavutas ta ju suurepärased seadusmuudatused 1995. aastal – autorikaitse perioodi pikendamine 50 aastalt 70-le. Lisaks otsustati maailmasõdade kompenseerimiseks veel 15 aastat lisada.

Ravel komponeeris Boolero 1928. Lisame siia 85 ja saame 2013. Kui nüüd vahepeal autorikaitset veel paremaks ei tehta.