Klassikaraadio

vaata:   1 | 2 | 3 | 4

Kuula saadet siit:

    Muusikaelamus on Klassikaraadio traditsiooniline aastalõpuküsitlus, mille käigus ei teki edetabelit ega pingerida, on loetelu kõigest meeldivast, mis läbi muusika meie kuulajaid ehk kõige rohkem raputanud.
    Muusikaelamus võib meid “tabada” kõikjal, nii peenelt valgustatud ööklubis kui hommikuses taksobussis; see võib olla kuuvalguses jalgrattaga sõites kõrva eksinud kaluri laul või hoopis lõkke ääres läbi krabiseva raadio kostuv viisijupp. Ja kõik on suhteline, maailmanimega esinemiskuulsus ei paku mõnikord pooltki nii palju kui kohaliku kõrtsi lõõtsmoonik.
    Muusika peegeldab inimessi, inimesed on aga kõik erinevad ja seetõttu nende elamusedki seinast seina.

 Suurim muusikaelamus aastal 2009
 

 


Järjekordselt oli muusika poolest rikas aasta. Ei teagi kas ka maailmas mujal on nii kirev muusikaelu kui Eestis! Muusikaelamuseks võib lugeda Suurt Laulupidu. Kuid ka Vanemuise teatri poolt kingitust – Vanemuise Balletigalat augustikuus. Ning sedagi et peale Arvo Pärdi on meil rohkemgi maailmanimesid – Erkki-Sven Tüür (jpt). Tema juubel 50 ja kontsert mida vahendas ka Klassikaraadio.
Ja ära restaureeriti Eest parim ulmefilm koos heliga – “Hukkunud Alpinisti hotell” koos erakordse Sven Grünbergi muusikaga. Millele paneksin kohe 10 tärni hindeks!
Martin ja Alvi Tartumaalt


 
Erkki-Sven Tüür


Pisarateni liigutav muusikaelamus oli Peep Sarapiku mälestuskontsert Niguliste kirikus Pepe enda koori ehk ERKI vilistlaskammerkoori esituses. Ja suvine laulupidu mõistagi. See kustumatu hingemattev meeleliigutus on meil õnneks kõigil ühine!
Virge J



Minu selle aasta muusikaelamus on seotud Tallinna Rahvusvahelise Orelifestivali, Andres Mustoneni ja kammerorkestriga. Kammerorkester täiendas orelit pitsilise helimustriga muutes kõlapildi nüanssiderohkemaks.
See kooskõla oli nauditav ja köitis.
Tiit


 


Ma käin päris palju kontsertidel ja igaüks neist on teataval määral elamus. Eriti meeldivad mulle poistekooride ja lastekooride esinemised. Olen ka ise palju elu jooksul erinevates koorides laulnud.
Suurim lõppeva aasta muusikaelamus või elamused on Maire Eliste laululaste kontserdid. Varem käis mul lapselaps ka seal laulmas ja seepärast juba külastasin neid, kuid nüüdseks on saanud just nende laste laul mulle väga südamelähedaseks. See on armas, soe ja siiras laul. Lastele on ka antud hea eetiline kasvatus, nad oskavad laval kenasti käituda. Olgu ta 4-aastane või juba suur koolilaps.
Reelika Tallinnast


 


Sügisel Pärnu Kontserdimajas toimunud Dub FX kontsert.
Ena K


 


Avastasin Klassikaraadio enda jaoks umbes aasta tagasi. Siit kuulen muusikat, mis voolab minust läbi, tuues hinge kurbust, rahu või rõõmu. Klassikaraadiost kuulen meloodiaid, mis meenutavad lapsepõlve. Mõned laulud, mis minu jaoks olid juba ammu unustusehõlma vajunud, elustuvad taas. Mida aeg edasi, seda vähem leian ma põhjust raadionupu keeramiseks mõnele teisele lainele.
Minu jaoks on Klassikaraadio muusikaelamus, mis kestis aasta läbi ja ma loodan, et kestab veel kaua-kaua. Suur tänu tegijatele!
Tiina



Andres Mustonen


Teie aastalõpuküsimus seab mind alati kimbatusse ja seda kimbatust tunnen ma pea kogu detsembri, mil küsimust ikka-jälle eetrist kuulen. Vastamine jääb seepärast ikka viimasele minutile ning kunagi ei julge öelda, et vastus tõesti ka sajaprotsendiliselt õige või õiglane saaks olla.
Siin ja praegu aga tunnen ma kõige rohkem rõõmu sellest, et lõppevasse aastasse nii palju muusikat mahtus ja et õige mitmel korral oli kuulates tunne: just nüüd sünnib ime.
Minu eriliseks meeleheaks jagus aastasse palju ooperikuulamist-vaatamist nii lavalt (Estonias, Vanemuises, Riia ooperiteatris, Kuresaares, Pirita kloostris) kui plaadilt. Kõik need on olnud kaunid, eredaim neist elamustest oli aga ilmselt Massenet’ “Thais” Pärnus Endla teatris võrratu Veronika Dzhiojevaga. Spontaanne, peaaegu viimase minuti otsus oli, see, mis tookord Pärnusse teatrisse viis. Olen rõõmus, sest see oli kirgastav kuulamine.
Pea kogu aasta on mind saatnud ning järjest olulisemana tundunud Mozarti ooper “Cosi fan tutte” erinevates lavastustes-koosseisudes. Kõige sümpaatseim neist on ehk olnud Patrice Chereau lavastus Elina Garanca ja Barbara Bonney’ga. Praegu aga ootan pingsalt Cosi lavastust Estonias, mida saan näha kohe aasta algul.
Märkimata ei saa ka jätta Dvořáki “Näkineidu” Rene Flemingiga peaosas ega seda, et Saksa-Austria avalik-õiguslikud telekanalid ZDF-Theaterkanal ja 3Sat korraldasid sügisel suisa praeguseks kulminatsiooni jõudva ooperipeo, pakkudes publikule võimalust valida oma lemmik tervelt 30 ooperi seast.
Kontserdielmustest on vist küll kirkaim festivali Klaaspärlimäng avakontsert Tartus Jaani kirikus Läänemeremaade noorte sümfooniaorkestrilt Kristjan Järvi juhtimisel. Kavas Mendelssohni avamäng “Die Schöne Melusine”, Beethoveni klaverikontserdiks saanud viiulikontsert ja Brahmsi I sümfoonia. Mäletan, et mõtlesin kirikust lahkudes: kes siit ruumist läheb ja seda muusikat on kuulnud, ei ole võimeline tegema kurja.
Ilusad mälestused on jäänud ka Türi kevadfestivalist, mis toimus sel aastal kolmandat korda ja lootust on, et sellest kujunebki traditsioon.
Plaatidest on vist kõige enam meelde jäänud Cecilia Bartoli uus heliplaat.
Ja siis last but not least kogu aasta väldanud elamus, mis algab ja lõpeb enamasti koos minu päevaga: Klassikaraadio. Kõige rohkem ilusat muusikat minu koju on kindlasti toonud just Klassikaraadio – mitte üksnes lõppeval aastal!
Jaan K



Minu suurim muusikaelamus aastal 2009 oli Brahmsi I klaverikontsert Ivari Ilja esituses tema juubelikontserdil 15. mail. See esitus liigutas mind hingepõhjani – kui hästi, mõjuvalt ja rikkalt kõlas tal klaver; kui haarav ja sügav oli tema nägemus sellest Brahmsi teosest. Antud kontsert kinnitas veelgi minu veendumust, et Ilja näol on tegemist ühe eesti parima ja andekaima muusikuga. Ka koostöö orkestri ja dirigendiga oli suurepärane – kujunes harvanähtav tervik kõigi muusikute vahel.
Suur tänu Klassikaraadiole järjekordse ilusa muusika-aasta eest – Klassikaraadio kontserdiülekanded ja saated on muutunud minu elu lahutamatuks osaks.
Kai T



Olen muusikahuviline Hiiumaalt, saan endale lubada enamasti ainult Klassikraadio kuulamist ja kontserte, mis toimuvad kodusaarel. Tänavu oli väga, väga hea Hiiumaa Kammermuusika päevade kontsert “Ungru tango” Suuremõisa lossis. Tean, et seda kuulas ka üks teie toimetaja, loodan, et tallegi meeldis. Kõik kammermuusika päevade kontserdid on saare inimestele suur kingitus, kuigi mõnel on külastajaid vähevõitu. Seda enam suur tänu nende päevade organiseerijatele. Piletid on ju ainult sümboolsed.
Ka Sõru jazz oli võrratu. Kõpu päikeseloojangu kontsertidele tänavu ei jõudnudki, kahju, aga eks järgmine suvi saab ehk ka sinna jälle.
Anne



Ivari Ilja


Muusikaelamusi oli sel aastal minu jaoks ohtrasti. Eilegi kuulsin Tõnu Kaljuste juhatusel Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit ja laulmas Malena Ernmani. Hector Berliozi “Fausti needmine” 1. oktoobril avaldas muljet. Kõige enam aga läks südamesse Mendelssohn-Bartholdy oratoorium “Elias”. Üllatus oli nii Austria dirigent Martin Haselböck kui ka solistid (solistideks Austria bariton Florian Boesch, meie lauljaist sopran Aile Asszonyi, metsosopran Juuli Lill, alt Iris Oja ja tenor Mati Turi). Seal oli kuulda uskumatult head häälte kokkukõlavust ja ka lauljate nauditavat kaasaelamist. RAM-i meeskoor – oli oma tipptasemel. Kogu kontsert jättis sügava mulje.
Klassikaraadio on minu kaaslaseks põhiliselt laupäeval ja pühapäeval. Olen väga rõõmus ja tänulik selle toreda raadio eest!
Airi M


 


Tõelise muusikaelamuse jättis Tallinna orelifestivali lõppkontsert Tartu Jaani kirikus, Händeli oratoorium “Theodora”. Kirik, Studio Vocale, Tallinna Barokkorkester, dirigent Toomas Siitan ja tundeline kontratenor Charles Humphries.
Ivar


 


Kui püüdsin selle aasta muusikaelamustest mingit pingerida koostada, jäin lootusetult hätta. Kas eelistada laulupidu? Aga see jääb vist rohkem küll üldiste elamuste ritta, muusika lihtsalt hoidis kogu seda üritust koos. Puhtalt muusikaelamusi oli aga oi kui palju. Näiteks juudi muusika ansambel Tartu kontserdimajas sügisel, Sergei Nakarjakov kevadel, meie oma koori esinemine iidses basiilikas tillukeses Grado linnas Itaalias... Aga et siiski mingi valik teha, jäin pidama ühele viimastest – nimelt Norra ansambel Nordic Voices Tartu Jaani kirikus. See oli tõepoolest kirgastav elamus, mis sobis suurepäraselt jõulueelsesse aega.
Anne R



Tõnu Kaljuste


Minu muusikaelamus sellel aastal oli Tõnu Kaljuste dirigeeritud “Vene reekviem” Noblessneri Valukojas. Lera Auerbachi sõnad ja muusika sobisid esinduspaigaga. Poiss-sopran Heldur Harry Põlda on eriliselt meelde jäänud.
Ei saa mainimata jätta Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljuste dirigeerimisel esitatud “In Principio”, Erkki-Sven Tüüri ja Arvo Pärdi muusika.
Siinjuures tulevad meelde vist dekaadi muusikaelamused, mis minule olid Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljuste dirigeerimises esitatud Pärdi teosed – ja just need mis toimusid Toomkirikus. Koht oli sobiv, Kaljuste ja Kammerkoori omavahelist sünergiat pole kunagi ületatud.
Ulme



Minu muusikaelamus 2009 oli terve Klassikaraadio! Selle kanali saadetes on heas suhtes mitmekesist muusikat ja kõnet. Minule, vanale folgisõbrale, eriti meeldivad Folgialbum, Ilmakaar ja Boreaalia. Nende kaudu on lihtne olla kursis teie rikka folgielu ja rahvusvahelise suhtega.
Klassikaraadio on meie pere lemmikkanal. Kahju on Helsingis, et oma antenniga on viletsa ilmaga võimatu kuulata Tallinnat. Interneti teel muidugi on võimalik kuulata otseülekandeid ning arhiivisaateid, mille eest ma eriti palju tänan!
Pertti N Helsingist


 


Klassikaraadio on mu kaaslaseks olnud juba mitu aastat. Üldiselt, ei suuda ma tööd teha, kui taustaks ei ole mulle klassikaraadiot. Isegi Prantsusmaal viibides olen korduvalt hommikuti kuulanud Klassikahommikut ja see kõlab kaugema vahemaa tagant kuidagi erilisemana. See oleks kui olla kuskil eemal, samas on tükike kodu kaasas.
Kui pean palju eemal olema, siis ikka kuulan ma tegelikult gregoriaani muusikat. Lihtsalt midagi, mis kosutab hinge ja vaimu meie igapäevases müras. Nüüd kohe sõidan ma taas ära mitmeks kuuks Itaaliasse, ja seal heliseb muusika ju igal pool meie ümber. Tuleb osata seda kuulata. Edu teile!
Marge M


 


Aasta muusikaelamuseks kujunes seekord NYYD festivalil esitatud Heiner Goebbelsi “Eraritjaritjaka” André Wilms ja Mondriaan Quartet’i esituses Salme kultuurikeskuses. Sündmus oli seda ootamatum, et olen üldiselt kaasaegseks ja moodsaks nimetatud multimeedia surra-murra-projektide suhtes üsna ettevaatlik. See sünteesprojekt muusikast, teatrist, filmist oli aga tõesti vaimustav esitus reaalsuse ja illusoorsuse piirimail, mille sarnast teist ei mäletagi.
Teiseks on jätkuvalt vaimustavad olnud Vox Clamantise kontserdid, mida on võimalik olnud ise kohal olles, või raadiovahendusel kuulata. Superväljaanne on ka nende aasta algul ilmunud plaat “Stella Matutina”.
Ja veel tahaks eriti tänada Klassikaraadiot, kes on leidnud võimaluse, ülekantud kontserte kuu aega võrgust järelkuulata. See on olnud minu jaoks Klassikaraadio aasta heategu.
Allan


 


Tänu MET-i ooperite ülekannetele meie kinodes on olnud võimalus näha Anna Netrebko suurepäraseid osatäitmisi “Lucia di Lammermooris”, “Puritaanides” ja hiljaaegu “Hoffmanni lugudes”. Minu jaoks tipnes aga aasta septembris toimunud Anna Netrebko kontserdiga Stockholmis. Kaasesinejaks oli itaalia tenor Massimo Giordano. Kavas olid aariad Verdi, Donizetti ja Puccini erinevatest ooperitest aga eriti läks hinge Dvořáki “Song to the Moon” esitus Netrebko poolt. Kontserdil olles tundus, et Stockholmi oli kogunenud palju fänne Euroopa lähiriikidest – kirglikult vaimustunud inimesi leidsin kõikjalt enda kõrval. Loomulikult valdas ka mind ennast sõnulseletamatu rõõmu- ja vaimustusetunne. Lõpuaplaus ei tahtnud lõppeda ja minu kõrval istunud abielupaar Norrast sosistas mulle erutunult, et kui kui Anna oleks laulnud veel koos Rolando Villazoniga oleks kontsertmaja katus kindlasti lendu tõusnud...
Kontserdil olin koos oma tudengist pojatütrega ja rõõmustan eriti selle üle, et olen suutnud ka temas äratada armastust klassikalise muusika ja eriti ooperi vastu.
Aga toredaid elamusi oli veelgi-Londoni Sümfooniaorkestri kontsert-karismaatiline Valeri Gergijev on minu lemmikdirigent.
Väga, väga elamuslik oli Mendelssohn-Bartholdy “Elias”, absoluutselt nõustusin Ene Üleoja mõttega ühes “Helikaja” saates kus ta ütles, et see ettekanne oli nagu puhastustuli. Tõepoolest harva tekib selline kirgastumine.
Malle V



Andre Wilms Heiner Goebbelsi lavateoses Eraritjaritjakas 


Minu lõppeva aasta tõeline muusikaelamus jääb kevadesse, kui kohalikus kultuurimajas andis kontserdi omakandi mees Argo Vals, kes õpib Viljandi kultuuriakadeemias jazzkitarri eriala. Tema õpetajaks on Robert Jürjendal. Laval olid mees, tema kitarr ja mitmed “masinad”, mille abil võluti välja põnevaid helipilte. Äärmiselt nauditav oli jälgida, kuidasmoodi taoline muusika sealsamas sündis. Paned silmad kinni ja kuuled nagu oleks terve bänd tegevuses. See kontsert oli tore näide sellest, et ei pea maainimene alati suurt kunsti nautima sõitma kuhugi kaugele.
Rein M Ahja kandist


 


Suurimaks elamuseks oli 2009. a üldlaulupeo esimese kontserdipäeva hilisõhtul lauluväljakul vihmasajus kuuldud Arvo Pärdi “Credo”!
Maimu H Tallinnast


 


Lihtsale, kuid raskele küsimusele on küllaltki keeruline vastata, kui veedad lõviosa ajast muusikaga. Peale pikki tunde arutledes teen valiku: suvel tantsupeo ajal oli mõjuv Jaan Tätte südamlik lauluke “Tuulevaiksel ööl”, kusagil sügisepoole oli väga meeldiv hea saatesari Cyrillus Kreegist. Tuli talveaeg – 1. detsembri kontsert Kaarli kirikus “Uus algus” – hiilgav kava, solistid… ka operaatoritöö (ETV-s).
Rein K


 


2009. aastal oli palju kauneid kontserte. Eredamalt jäävad meelde siiski kaks:
1) Austria ansambel Concilium Musicum Wien J. Haydni kavaga Ungern-Sternbergi linnapalee kaunis saalis. Tõeliselt peen muusikaelamus!
2) Leigo Järvemuusika klassikapäev vaheldusrikka kavaga, mis kulmineerus pimeduse saabudes Beethoveni 9. sümfoonia ning võimsa tulevärgiga. Elamus, mis ei unune!
Riina T


 


vaata:   1 | 2 | 3 | 4