Minu muusikaelamus tabas täiesti ootamatult ja täiesti etteplaneerimata kohas. Viru Keskuses.
Kes oleks osanud arvatagi, et kohas, mis aastaid tagasi tekitas palju kõmu, kuna noored ei osanud endale paremat kohta leida, võib muusikaga tekitada midagi eriti silmapaistvat. On ju Viru Keskus siiski oma eesmärgilt justkui olema praktiline asutus – töötavad emad, koolinoored, tudengid, armastajad, ärimehed – kõiksugu inimesi voorib sealt läbi vajadusega kas midagi endale soetada või lihtsalt kasutada seda sooja otseteena.
Kuid ühel päeval peaaegu kõik inimesed tardusid. Kes istus toolidel silmad kinni, vanemad paarid paitasid teineteise kätt, ülemistel korrustel kõlgutasid inimesed jalaga, toetudes üle ääre; inimesed unustasid end liftile, töötajad püüdsid silmata kassast kaugemale, noored unustasid oma välimuse ja nätsu närimise – kõigi pilgud olid kontsentreeritud eesti parimate pianistide käte all eesti parimate klaverite muusikale.
Vähe sellest, et taaskord muusika tõestas, et tema tarbija ei sõltu inimesest, kohas ega ajast; samamoodi annab ta aastaelamuse neile, kes jälgivad ennast ning ka teisi tema enese ümber muusikalummuses.
Muusika paneb märkama!
Karin I.

On imetore, et meil on nüüd võimalus kino kaudu näha ooperit ka mujal maailmas! Minu muusikaelamuseks möödunud aastal kujuneski Metropolitani etendus Wagneri “Valküürid” – eriti meeldis Jonas Kaufmann Sigfriedi rollis.
Lilian M. Tartust

Hea klassikaraadio, tore-tore, et olemas olete! Minu muusikaelamus 2011 on Kadrioru pargi sünnipäeval korraldatud Peterburi džässmuusikute kontsert. See ilus soe õhtu, suurepärased muusikud, mainin siin ära vaid David Gološtšokini (!) ja pidulikult riietatud vene inimesed – põnev oli näha hoopis teistsugust publikut kui muidu jazzikontsertidel. Kui nüüd kirjutamiseks läks, siis jätkuvalt ja eraldi suur tänu kl. 6-džässi eest!
Ülle Kalamajast

Vaieldamatult on minu muusikaelamus 2011 New York Metropolitan Opera etenduste ülekanded Coca Cola Plazas. Kuigi need toimusid juba enne 2011. aastat, sattusin mina ooperi ülekandele esmakordselt 2011.a. Suhtusin kinos ooperi vaatamisse umbusuga, aga pärast esimest korda olen nende etenduste lummuses. Olen vaadanud / näinud praktiliselt kõiki etendusi ning 2012 kevadhooaja piletidki välja ostnud.
Metropolitan Opera live in HD on ainukordne võimalus saada osa maailma parimatest ooperilavastustest parimate artistide esituses. Selle mis n-ö live esituse elamusest puudu jääb, korvavad kino võimalused näidata artisti ja lava lähivaates. MET Opera etendustes köidab tähelepanu lisaks kõlava nimega osatäitjatele ka suurepärane lavakujundus. Toredaks täienduseks MET Opera ülekannetele oli ka Klassikaraadio suvine sari Ooperitähed. Kuna uusi tähti tuleb juurde siis ehk on ka tuleval suvel midagi sellist kavas. Üks eriline muusikaelamus tabas mind ka suvisel reisil Sitsiilia saarele. Jäin maalilise mägiküla põiktänaval uudistama, kuidas väikeses töökojas vana mees alabastrist vaasi nikerdas. Ja siis hakkas ta vilistama Nino Rota “Ristiisa” meloodiat. Võib-olla oli see osav reklaamitrikk, kuigi ma ei ostnud midagi, aga mind tabas see hetk südamesse ja jäi meelde.
Ingrid R.

Esialgu olin segaduses, millist kontserti valida. Kuid siis meenus jutuajamine sõbrannaga, kes mainis, et ta mõistab, kui ma ütlen, et ma elan oma peas kontserte ja etendusi enne nende toimumist läbi ja saan pigem sealt emotsiooni kui päriskontserdilt või -etenduselt. Seega valingi oma muusikaelamuseks käesoleval aastal hetke oma kujutluses.
Kui hakkasin popmuusikafestivaliks Positivus valmistuma, siis kuulasin bändide albumeid läbi ja otsisin huvitavaid esinejaid, keda kindlasti kuulda ja näha. Kord palaval suvepäeval uue üürikorteri lahtisel aknal läpakaga istudes, leidsingi SELLE ÕIGE. Tegu oli küll tavalise mõtliku ja rahuliku alternatiivpop-lookesega (Beach House’i “Zebra”), kuid selle meloodia (eriti loo algus) meenutas miskipärast kohe kodu maal, tegi nukraks, samas ka rõõmsaks.
See lugu meenutas mulle peaaegu mu kogu elu (ehk 20 aastat). Otsekohe elasin peas Beach House’i kontserdi läbi. Kujutasin ette, et “Zebra” on lõpulugu ning kuidas päike loojub ning kuidas ma seda kaasa laulan ning kuidas ma olen rahul, et ma ikkagi Lätti sõitsin.
Veel mitmeid kordi järgnevatel päevadel seda lugu kuulates elasin oma kujutlusi aina uuesti ja uuesti läbi. Tegelik kontsert polnud muidugi üldsegi selline. Vihma ladistas, rahvas oli tuim, minu lemmiklugu polnud lõpulugu, vaid jäi teiste varju, sõbranna kibeles kontserdilt juba ära uut esinejat vaatama.
Aga oma peas mõlkus mul endiselt sellest loost saadud elamus. Ja mis sellest, et see elamus oli enne tegelikku kontserti saadud, jääb see lugu meelde mulle ikkagi seoses kontserdiga, sest lisaks kujutlusele on mul võrdluseks olemas ka pärismoment kontserdilt. Seega minu muusikaelamus käesoleval aastal oli kergelt kompleksne ja veider. Mis muidugi ei vähenda selle väärtust.
Ester L.

Minu kõrvadel on olnud suurepärane aasta! Väga palju head muusikat väga heas esituses.
Minu muusikaelamuseks sel aastal aga on RO Estonia suurprojekt Noblessneri valukojas selle aasta augusti lõpus. Richard Wagneri “Parsifal” oli oma suurepärase muusika poolest väga meeldejääv etendus, mis sobis Noblessneri valukotta nagu valatult. Nii heas konditsioonis RO orkestrit pole mina varem kuulnud! Solistid olid samuti tasemel ja koor oli üllatavalt üksmeelne ning tekitas minus häid emotsioone.
Tegelikult tahtsin seda etendust vaatama minnes oma sõpradele tõestada, et üks Wagneri ooper on vaatamata oma pikkusele ja “massiivsusele” täiesti kuulatav ja isegi nauditav. Tõestusest oma sõpradele kujuneski minu üks eredamaid muusikaelamusi aastal 2011!
Eerika J.

2011. aastal pakkus hulgaliselt meeldivaid muusikaelamusi. Tore oli noorte laulupeokontsert, mis kinnitab usku meie laulupidude traditsioonide jätkumisele. Värskas sai imetleda setu memmede ehtsat leelotamist ning Mustpeade majas esines meisterlikult Boris Malkovsky ja Dafo keelpillikvartett.
Arne T.

Minu aastalõpu jutt oleks selline. Inimesed otsivad ühiskonnas ikka teisi omasuguseid, kellega oleksid sarnased mõtted, suhtumised, ideaalid, pürgimused ja üldse vaated elule, ühe sõnaga kellega ollakse vaimses suguluses. Nii tekib inimestevaheline ühismõtlemine. Ühismõtlemine on võimas jõud, see mobiliseerib igat selle liiget. Ühismõtlemisel on omadus kanduda ka läbi aegade. Seda eriti muusika vahendusel.
Tänane Internet võimaldab kuulata kümneid, kui mitte sadu klassikalist muusikat levitavaid raadiojaamu üle kogu maailma. Meie Klassikaraadio kaudu kuuldu loob siiski eriomase kodutunde.
Meie muusikaelus ühismõtlemise kodutunde tekkimises tahaksin siinkohal esile tõsta Andres Mustoneni tegevust. Minu arvates on tema pikal muusikuteel olnud esikohal kuulajaskond, mitte interpreedi eriomased võimed. Ehk teiste sõnadega: oluline on muusika ise, mitte mõni ere isik muusikas. Hortus Musicuse kavad läbi aastakümnete on üks näide sellisest lähenemisest.
Jõuluaja jätkuna oleks selles saates sobiv kuulata Andres Mustoneni juhatusel esitatud Hector Berliozi oratooriumi “Kristuse lapsepõlv” teisest osast koori ja sellele järgnevat aariat. Minu teada esitas selle oratooriumi Tallinnas üheksakümnendatel aastatel ERSO, mitme koori ja paljude solistide osavõtul Andres Mustoneni juhatusel. See on suhteliselt väheesitatav, kuid väga kaunis teos. Leidsin YouTubest üles ülalmainitud, minu poolt soovitava koori ja sellele järgneva aaria salvestused (mittekvaliteetsed muidugi) oratooriumi teisest osast.
Mul on selline arvamus, et Berlioz lõi selle teose omaenda lapsepõlve mälestuste ajel. Selle oratooriumi mõnes osas on tunda tema enda lapsepõlve helgeid mälestusi. Oleks hea meel seda oma muusikaleidu ka teistega jagada. Kui ei ole fonoteegis ERSO salvestust, siis võib ju esitada ükskõik millise tänapäevase maailmatasemel kõrgekvaliteetse salvestuse.
Kalju L.

Minu kõige sügavam muusikaelamus 2011 on pärist Haapsalu Vanamuusikafestivalilt, ansamblilt Heinavanker. Nende regilaulude ja rahvakoraalide seaded (koos liikumisega) ühel pühapäevasel pärastlõunal Haapsalu Jaani kirikus mõjusid ürgselt ja unenäoliselt. Eriti laul maailma loomisest... Kahjuks ei leidnud kava, et täpselt pealkirja kirja panna.
Katrin U.

Minu käesoleva aasta muusikaelamused, mis esiletõstmist väärivad.
Salvestused: Thundercat – “The Golden Age of Apocalypse” [Warp Records, 2011]
Kontserdid: David Kuckhermann Soolod löökpillidele. [16. Rahvusvahelisel Tartu vanamuusika festivalil Orient & Occident]; Ansambel Talamak von Krahli teatri baaris 7. juulil.
Rene M.

Muusikaelamusena meenub esmalt Põhjamaade sümfooniaorkester. Kohtumispaik Tallinn. Esitusel Pärt, Grieg ja Sibelius. (Estonia kontserdisaalis 26. novembril).
Eraldi väärib mainimist ka Erkki Hüva esinemine Tartus Genialistide klubis “Toatuur 2” plaadiesitluskontsertil novembrikuus.
Salvestistest kõlab kõrvus enim John Mausi albumilt “We Must Become the Pitiless Censors of Ourselves” lugu “Believer” ning Alexander Ebert’i albumilt “Alexander” pala “Truth”.
Juuli N.

Minu aasta suurimaid muusikaelamusi oli Videvikuaja laulude festivali kontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas. Rahvalaulu ilu ja laulikute tõeline headus tuleb esile lauldes ilma ansambliseadete ja pillide saatmata ja seda tõestas see festival väga hästi juba teist korda. Eriti suure elamuse andis Janlug Er Mouel’i esinemine täispika kontserdiga Vanalinna Muusikamajas täiesti üksinda. Janlug on muidugi juba ammu õppinud bretooni parimatelt traditsioonikandjatelt ja laulab palju, niiet ta on üks parimaid lauljaid, keda ma vist üldse kunagi kuulnud olen, eriti just rahvamuusika vallas. Kui ta suu avas, voolas sealt välja terve vikerkaar ja jõudis ka tagumisse ritta ilma ainsatki värvi kaotamata. Seejuures on muidugi hea, et vahel ei olnud mikrofone ega võimendeid, aga seda ei olnud tervel festivalil kordagi vaja, sest traditsioonilisel moel lauldes kostab niisamutigi hästi. Niiet hääletan Janlugi poolt.
Leanne B.

Minu jaoks oli 2011. aastal mitu väga head, kuigi erinevat, muusikaelamust. Väga suure ja hea emotsiooni sain Vanemuise aastalõpukontserdilt, kus osalesin ise Ralph Waughn Williamsi “A Sea Symphony” ettekandmisel.
Tartlasena tooksin teise olulise elamusena välja samuti Vanemuise sümfooniaorkestri tasuta suvekontserdi Tartus Kassitoome orus, mis võib-olla ei olnudki niivõrd elamus muusikast kui elamus muusikasündmusest.
Viimaseks tasub kindlasti mainida Tanel Joametsa kontserdisarja “Kaheksa portreed”, mille raames toimunud kontserdid jätsid mulle väga sügava mulje.

Hedvig T.

Minu suurimaks muusikaelamuseks lõppeval aastal kujunes tänaõhtune kontsert Tallinna Jaani kirikus: Corelli Music jõulufestivali lõppkontsert “Jõululugu poistekooridega”.
Ruth A.