.


sõnad ei ole ainult sõnad

in English

Biograafia
Teosed
Press
Muusika  
Kontakt

sa pead kogu aeg nende valikute eest vastutama ja seda tegema üksinda
..........

..Press:

 

.

Persona Grata: Tõnu Kõrvits
Tiia Teder, Teater Muusika Kino


Ma tahaks olla nagu jõgi, kogu aeg voolata, midagi kaasa võtta ja jõuda uutele kallastele, ja lõpuks merre.

Tõnu Kõrvits on kolmandat põlve muusik. Tema vanaisa Harri Kõrvits oli laia haardega muusikategelane ja helilooja, raadios muusikajuht. Isa Tõnis Kõrvits on orkestri ja ansamblidirigent, arranžeerija. Tõnu kolm onu on mänginud erinevates ansamblites. Dünastia noorim muusik ütleb, et päritolu pole teda ei seganud ega aidanud, sest iga mees peab ise enda eest väljas olema.

Tõnu sündis 9. aprillil 1969, kasvas üles Nõmmel ja elab siiani kodumajas. Lapsepõlvest mäletab ta rohkem kirglikku muinasjuttude lugemist kui klaveriharjutamist. Üldharidust sai Tallinna 44. Keskkoolis ja muusikat õppis Nõmme Lastemuusikakoolis. 1984 astus Tallinna Muusikakeskkooli, kus tema klassikaaslased olid tšellist Henry-David Varema ja klarnetist Tarmo Pajusaar, pinginaaber, kellega Tõnu on ühel päeval sündinud. Samas klassis õppisid ka helirežissöör Tanel Klesment ning Kremerata Baltica klavessinist Reinut Tepp.

Komponeerimine algas muusikakeskkoolis, kus Alo Põldmäe juhendamisel tehti harjutusi ja karakterpalakesi. Heliloojaks saamisest hakkas Tõnu unistama sõjaväes, «teenides aega» Kaliningradi oblastis, sõjaväeorkestri tuubamängijana. Armeeteenistuse varjuküljeks oli see, et ununes osa muusikakogemusest ning esimesel katsel ei saanud Tõnu konservatooriumi sisse.

Kahekümneaastasena oli Tõnu Kõrvits juba perekonnapea ning teenis raha restoraniansamblites. Ta on mänginud ka mitmes eesti rockansamblis, näiteks 1980-te keskpaigas Mihkel Raua grupis «Golem», hiljem ansamblis «Vanemõde».

Tõnu Kõrvits loeb oma tähtsaimaks õpetajaks Raimo Kangrot, kellega teda sidus suur sõprus. Lisaks tehnika ja vormi õpetamisele sisendas Kangro noorele heliloojale loomingulise julguse jääda iseendaks.

Mulle väga meeldib trompetist Miles Davies. Ta pole küll palju sõnastanud oma põhimõtteid, aga üks lause ütleb kõik. «I just play my horn». See ongi lihtne tõde, et pead lihtsalt puhuma oma sarve. Filmis Dingo oli juttu ühest noorest ja sinisilmsest austraalia trompetimängijast, kes läks Pariisi Miles Daviese juurde õppima. ja seal Miles ütles talle, pea meeles, sa jääd alati sinna, kus on dingod, seal oled ka sina koos oma pilliga. Ma tihti mõtlen selle peale, et looja ja see paik, kus oled sündinud, kuuluvad kokku, Kui austraalia trompetimängija jääb sinna kus on dingod ja nende ulg, siis mina pean jääma siia põhjamaale, kus on valged ööd, lumised väljad, pilved.

Tõnu kirjeldab õpinguid kui kogemuste kompleksi, kus teose ülesehitamine, viimistlemine ja ettekanne on terviklik protsess, mida analüüsides saab tarkusi järgmisteks loomingulisteks sammudeks. Tähtsaimaks enesetäiendamise vormiks peab ta muusika kuulamist ja analüüsimist. Kõrvits on tõenäoliselt kõige sagedamini kontserte külastav eesti helilooja. Teraselt on ta läbi uurinud Eesti Raadio fonoteegi võimalused ja teeb saateid Klassikaraadios. Raadios töötamist väidab Tõnu oluliseks ka seltskonna pärast, sest helilooja töö on väga üksildane. Aastast 2001 on ta Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni ning orkestratsiooni õppejõud.

Loomise juures kõige olulisem ja raskem asi on valikute tegemine. Sa valid suuremas plaanis, keskmises plaanis, väiksemas plaanis, mikrotasandil. Mis kõige hullem, sa pead kogu aeg nende valikute eest vastutama ja seda tegema üksinda.

Kõrvitsa noorusaja loomingu suurim «hitt» on Kitarrikontsert (1992), mida peaaegu iga nädal mängitakse Klassikaraadios ning on Rahvusvahelise Heliloojate Rostrumi (1994) vahendusel kõlanud ka välismaa raadiojaamades. Tollal verinoore autori kontsert on hea vormiga, helge kõlamaailmaga, loogiliselt kulgev teos. Neoklassitsistlik oopus kümne aasta tagant tundub Kõrvitsale praegu nagu võõra inimese loodu. Kunstnik Peeter Mudist ütles kord, et talle noored inimesed ei meeldi, sest nendega pole millestki rääkida, nende peamine väärtus on siirus. Sedasama võib öelda ka Kitarrikontserdi kohta. Tõnu tunnistab, et ta ei teadnud tollal, muusikaakadeemia esimese kursuse tudengina, kaasaegsest muusikast kuigi palju.

1993 debüteeris Kõrvits festivalil «Eesti Muusika Päevad» teosega «Inimesele, kelle silmis helkis Põhjanaela sära». Sest ajast peale on tema teosed pidevalt kontserdisaalides kõlanud. Lisaks Eestile on Kõrvitsa muusikat esitatud Kopenhagenis (ArtGenda, 1996), Katowices (1998), Lockenhausis (1999, festivali tellimustöö "For You, the Messenger Of Night" oli ansambli "Kremerata Baltica" kavas), Usedomis (1999), Montrealis (World Saxophone Festival 2000) ja Krasnojarskis Eesti Kultuuri Festivalil (2001).

Kuulates kord üle oma vanu lugusid, vajus 33-aastane Kõrvits sügavalt mõttesse, kuna teosed tundusid võõrad. Iseendale kogu aeg üsna samasugune tundunud inimese looming räägib justnagu teist keelt. Raimo Kangro ennustas kord Tõnule, et võib-olla naaseb ta kunagi Kitarrikontserdi stiili juurde. Tollal kõlas see uskumatult.

1995-7 oli Tõnu Kõrvitsal teelahkme periood, kus ta väga vähe komponeeris. 1998 täiendas ta end Stephen Montague meistrikursustel Gdanskis. Stiiliarengu murdepunktiks sai Anna Ahmatova luuleridadest inspireeritud «The Detached Bridge» (1998) saksofonikvartetile ja kammerorkestrile. Autor suhtus valminud oopusse kriitiliselt. Aga proovides ja kontserdil alles sain aru, et see maa, mida olen otsinud, nagu koidab kuskil horisondi taga.  

Viimaste aastate olulisemad teosed on "Afterglow" keelpillikvintetile ja klavessiinile (2000) ning "Kauem kui tuhat suve" flöödile ja kammerorkestrile (2000). Tõnu Kõrvitsa kompositsioon «The Days of Glory» (2000) esindas Eestit Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) millenniumiprogrammis. Uusimad oopused on sümfoonilised: Olari Eltsi ja ERSO poolt Eesti Muusika Päevadel 2002 esiettekantud «Armastuse märk», mille  motoks read Paolo Coelho raamatust «Alkeemik», ning Sumera konkursiks valminud «Eldorado», mille aluseks Edgar Allan Poe luuletus. Tõnu Kõrvits on pälvinud Heino Elleri nimelise muusikapreemia (2001) ja Vabariigi Presidendi kultuurirahastu preemia (2002).

Paljude tõsiste oopuse autor Kõrvits on ka eesti tuntumaid arranžeerijaid, kes teinud seaded näiteks mitmele eesti eurolaulule, «kolme tenori» igihaljatele lugudele jms. 1997. aastal osales ta noorte arranžeerijate meistrikursustel Hilversumis (Holland) Metropole Orchestra'ga ja dirigent Vince Mendozaga.

Ideede leidmisega pole Tõnul kunagi raskusi. Idee ja pealkiri sünnivad tema loomingus koos. Ta loeb enda muusikasse puutuvaks Charles Ivesi küsimust «Kas on mõtet kujutada väänkasvudes seina», millega Ives pilas impressioniste, kes panid oma teostele piltlikke pealkirju. Kui ma pean seletama oma lugusid lahti, on mul niisamuti tunne, et räägin väänkasvudes seinast. Aga seina taga on saladuste maja.

Kas muusika saab muuta maailma paremaks? Ma tegin paar aastat tagasi intervjuu ühe oma lemmikhelilooja Gia Kancheliga ja tema ütles, et ükski muusika ei muuda maailma paremaks. Tõenäoliselt on tal õigus. Kuid rõõmuga olen ma haaranud selliseid uudiseid, mis räägivad vastupidist. Kasvõi see, kuidas John Lennoni laul suutis peatada sõja neljaks-viieks päevaks. Või sedasorti uudised, kuis kuid koomas olnud inimene ärkas surmaunest siis, kui pandi mängima lint tema lemmikmuusikaga. Ma mõtlen, et äkki ikkagi on kuidagi võimalik, vähemalt ma loodan seda.

Tõnu tunneb end kodus väga mitmesuguses muusikas. Tema lemmikute loetelus on Sibelius ja Ravel, aga ka lüürikud Nick Drake ja Bryan Ferry, vene bard Viktor Tsoi, sünk ja kirglik rockansambel «Depeche Mode», poeetiline trompetist Chet Baker.

Tõnul on oma pelgupaik Kõrvemaal, üksildane müstiline koht, kus on hea puhata, aga ka tööd teha. Tema loomingus olulist loodusvaimu kannavad mitmed palad, näiteks «Allikas» altsaksofonile ja vibrafonile või Kalev Kuljusele pühendatud pala "Metsalill". Abikaasa Ingrid Kõrvits on koorijuht ning töötab Tallinna Muusikakeskkoolis, samas koolis õpib ka tütar Greete (15).

Tõnu loeb end õnnelikuks inimeseks, sest ta on julgenud unistada. Kui sa midagi unistad, siis see täitub. Mul on siiani suhteliselt hästi läinud, mida olen tahtnud, olen saanud teha. Arvan et see ongi peamiselt sellepärast, et ma olen alati julgenud unistada.

 

 

1 | 2 |

Teos «The Sign of Love» (Armastuse märk) osaleb Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil 2003 Viinis.

 

 

 

Kui sa midagi unistad,
siis see täitub. Mul on
siiani suhteliselt hästi
läinud, mida olen tahtnud,
olen saanud teha.
Arvan et see ongi
peamiselt sellepärast,
et ma olen alati julgenud
unistada.

 

Kõrvitsa puhul paneb kuulama kõlatämbrite leidlikkus ja professionaalsus, ainuomase impressionistliku kallakuga helikeel, hea vorm ja meeldiv kõlapilt. Kõrvits ei muutu tüütuks - ta oskab oma helitööde vormi ehitada..
(Eesti Päevaleht)

 

.........................

Selle plaadi nimilugu «Sea and Moon» on iseenesest lühike teos, kuid meeldejääv ning põgus muusikalis-poeetiline visioon. Helipilt Kuust ja merest, tegelikult ehk luulest ja muusikast..
(Sirp)

 

.........................

Muusikaliselt oli põnevaim eesti muusika päevade kava, üheks tipuks Tõnu Kõrvitsa «Armastuse märk».
(Postimees)

 

.........................

 

 

 

Eesti Raadio | Klassikaraadio | Muusikud |