.


sõnad ei ole ainult sõnad

in English

Biograafia
Teosed
Press
Muusika
Kontakt

Helena Tulve

võime värve esile tuua
on lummav.
..................

..Press:

1

.

Helena Tulve muusika filosoofiline aspekt võib jääda esmapilgul varjatuks ka seetõttu, et see, mida me algselt kuuleme ja tajume, on ju üsna sensuaalne, eelkõige nagu meeltele ja mitte niivõrd ratsionaalsele arule panustav. See muusika ei viljele ju eelkõige intellektuaalsega seonduvat muusikalist huumorit, ei viita otseselt eelnevas muusikaloos juba ilmnenule, st ei aseta tuttavaid objekte ebatavalisse taustsüsteemi, samuti ei ehitata siin üles mingit ühesest loogikast lähtuvat arhitektoonikat.

“Helena Tulve - Sensuaalne filosofeerija muusikas”,
TMK, 2005


Helena Tulve: "Aeglase liikumise pingestamine on palju raskem kui tehniliselt särav hoogne passaazh, mis on rohkem treeningu küsimus ning mis resultaadina annab muidugi teatud meeldiva üleolekutunde. Ma arvan küll, et sees olles tõenäoliselt ei saa loost õiget pilti - mängid ühte nooti, keerled selle ümber ja tegeled oma partiiga, mis pole nii-öelda huvitav.”

“Intervjuu Helena Tulvega”,
Muusika, 2004


Helena arvab, et need ajad on möödas, kui naistel kultuurimaailmas raskem oli läbi lüüa kui meestel. “Mõtlemine on nii palju muutunud, et mingis mõttes on praegu ehk naisena isegi kergem,” arvab helilooja. “Ma arvan, et tänapäeva mehed tunnevad naiste loomingu vastu huvi kas või juba selle pärast, et nad oskavad endas näha selle meheliku kõrval ka naiselikku poolust ja põnev on ju avastada seda külge, mida endas vähem on.”

“Läbilööja Helena Tulve”,
Eesti Päevaleht, 2004


Kõlast ehitamine käib tal pliiatsi ja paberiga nagu heliloojatel kümneid ja sadu aastaid tagasi. Talle meeldib helisid käsitsi üles kirjutada, vaatamata sellele, et ta on noor ja noored kirjutavad ka muusikat arvutiga.

“Helena Tulve – naine veekardina tagant”
Maaleht, 2004


Muusikas on rohkesti helimaalinguid: tuul, templi ruum, higipiiskade alla voolamine, kui tekst kõneleb lämmatavast palavusest. /.../ Üldmuljes on Helena uus lugu tõesti haarav – avastusi pakkuv, professionaalne ja ilus. Lummavaid hetki oli häälte-pillide kokku sulamises, soolodes. Vahelduvad aeglaselt pinges ja aeglaselt kerge olek.

“Britten kui Tulve (tehis)kaaslane”, Eesti Ekspress, 2004


In the general category, Sula (Thaw) (1999) for orchestra by Estonian composer Helena TULVE (born 1972) was selected by the delegates as most outstanding; Estonian Radio’s head of music Tiia Teder had presented it in a recording of a performance by the Estonian National Symphony Orchestra, conducted by Toomas Vavilov.

 Press release
 Results of the 2004 International Rostrum of Composers


Rahvusvaheline heliloojate rostrum, mis on mastaapseim nüüdishelikunsti teoste konkurss maailmas, kergitas eile tippu 32-aastase eestlanna Helena Tulve, kelle orkestriteos «Sula» pälvis Pariisis tänavuse rostrumi võidu.

Helena Tulve kirjutas end maailma heliloojate tippu. Postimees


 Kui varem soovisin, et mu muusika oleks tabamatu – et ta nagu jookseks eest ära, oleks püüdmatu ja teda ei saaks hetkesse fikseerida –, siis praegu meeldib mulle selline tabamatus endiselt, kuid enam ma ei soovi, et muusika eest ära jookseks, vaid et ta oleks kuulates tugev ja sügav. Et temas oleks selline jõud, mis on tabamatu, kuid tajutav – jõud, mis poleks veenirena kerge, vaid vääramatu tugevusega toimiv.
Kui varem kujutlesin, et mu muusika liiguks nagu kuulaja ees, siis praegu ta nagu peaks teda lükkama või tõukama.
Samas soovin, et muusika tervik oleks õrn nagu süsteem, mille tasakaal püsiks kui nõelateral.

Helena Tulve soovib, et muusika tasakaalustuks nõelateral. Postimees


Inglise muusikakriitik Martin Anderson võrdleb Helenat Soome tuntuima nüüdishelilooja Kaija Saariahoga. Nende elegantsis ja tagasi hoitud kires on midagi sarnast, kirjutab inglane.

Eesti Ekspress


Tulve orkestritöö “Sula” saavutab loomulikul viisil selliseid eredaid kõlanüansse, mida muidu ehk elektroonilise kõlatöötluse osaks peetakse. Teose aluseks on üks terviklik kulminatiivne protsess ja sellele järgnev vabanemishetk… Kõlalise pidevuse sees on rütmi tähendus pigem ornamentaalne ja kõlaprotsesse tagantaitav, mitte juhtivas rollis.
Teatud mõttes on “Sula” otsekui manifestteos meetrumikeskse kontseptsiooni vastu.

Evi Arujärv, Sirp


Tulve võime sihitud protsessi ja kõlakomplekside sees värve esile tuua (näiteks tämbri teravusastmeid ära kasutades) on lummav.

Evi Arujärv, Sirp


«Sula» keskendumine kristalsetele ja voolavatele olekutele, kulminatsiooni ürgjõud ja «valgustatud» lõppstaadium räägivad samast panesteetilisest sensuaalsusest nagu tema kammerteosedki.

Evi Arujärv, Postimees


Helena Tulve sai Filharmoonia kammerkoori resideeruvaks heliloojaks

Postimees


Helena Tulve on järjekindel kõlast ehitaja eesti muusikas. Eriline on, et autor ei kasuta kõlamaterjali «eksootika» visiooni tekitamiseks. Tema tämbrite ja kõlavärvi muutused kannavad tugevaid sensuaalseid või «psühhodramaatilisi» assotsiatsioone. Ja on mõneti paradoksaalne, et helilooja ei jää kõlamulje lummusesse, vaid moodustab ekspressiivsetest kõladest ülimalt sidusaid, «klassikaliselt» läbipaistvaid struktuure. Uus teos «Jäljed» («Traces»; 2001) kammeransamblile mõjus oma määramatust markeerivate vahenditega (glissandeeriv fraas, heli peenjaotused, ülikõrged ja -madalad registrid) metafüüsilise kõlateatrina. Kõlas ootamatused, aga ometi seotud kulgemise tunne... Loovuse iva ehk ongi mingi paradoksi teostamine.

Eesti muusika päevad 2001, visioonid ja energeetika
Evi Erujärv, Sirp


Teade Heino Elleri preemia kätteandmisest

Ajalehes Sirp


«Kõla on tõesti see, millest ma muusikat ehitan. Üritan panna muusikat kõlama kuidagi teisiti. Aga see on vaid üks osa püüdlustest. Lisandub vorm, liikumised ja kõik muu, mis muusika juurde kuulub.»

Uue kõla otsingul (intervjuu)
Immo Mihkelson. Postimees


Kindlasti ei ole autor seda nii mõelnud, aga teatud mõttes on «Sula» otsekui manifestteos meetrumikeskse kontseptsiooni vastu. Kõikvõimalike vahenditega (mikrotonaalsus, vibrato, frullato, glissando, flazholetid, summaarkõla jne.) on püütud varjutada piirjoonte konkreetsust, ühtlast mehaanilist struktureerimist.

Eesti nüüdismuusika: keel ja elu ehk kes keda sööb.
Evi Arujärv, Sirp


Helena Tulve on sedalaadi sõnastikumängude asemel heli lahti harutanud ning seestpoolt vaadelnud. Orkester seab lahtiharutamise asemel autori ette pigem kokkuliitmise protsessid ja neid liitmisi võiks ju alati veelgi efektsemalt toimetada – kui muusika piltlikkust silmas pidada. Aga Tulve programmilisus on pisut esoteerilisemat laadi. Tema uudisteose «Sula» keskendumine kristalsetele ja voolavatele olekutele, kulminatsiooni ürgjõud ja «valgustatud» lõppstaadium räägivad samast panesteetilisest sensuaalsusest nagu tema kammerteosedki.

Sõrm päästikul ja klaas vett käeulatuses.
EVI ARUJÄRV, Postimees


...it was prefaced in that opening gig by the first performance of Thawing, an orchestral fantasy by the even-younger Helena Tulve.
Tulve’s idiom is colder than Tuur’s, with something of the formal elegance and emotional reserve of her northern neighbour, the Finn Kaija Saariaho, whose turn in the spotlight came later on in the week...

Martin Anderson
from Independent


Grosse Sympathien erwarb sich die 28jährige Komponistin Helena Tulve – ehemalige Studentin von Erkki-Sven Tüür, die in Paris (wie die Finnin Kaija Saariaho) in den Sog der «Spektralisten» Tristan Murail und Gérard Grisey geriet – mit ihrem farbenschillernden ersten Orchesterwerk «Sula» (Die Schmelze). Die Werkidee entspringt dem Phänomen der Klimaerwärmung. Beim Komponieren des in einem wellenförmigen Steigerungszug angelegten Viertelstundenstücks dachte die Estin an einen geräuschvoll abtauenden Eisberg. Um die urtümlichen Kräfte, die der Schmelzprozess freisetzt, recht anschaulich auftönen zu lassen, sieht die Partitur das «Schamanen-Rohr» der australischen Aborigines vor. Doch in Estland war kein potenter Spieler zu finden. Wieder einmal halfen die finnisch-ugrischen Brüder: ein Didgeridoo-Virtuose aus Helsinki rettete die Stimme der Natur.
© AG für die Neue Zürcher Zeitung NZZ 1999

Lutz Lesle,
Neue Zürcher Zeitung


1   2   3

 

Helena Tulve «à travers» osales Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil 1998 Pariisis, kus 30-aastaste heliloojate kategoorias märkis žürii seda soovitatud teoste hulgas.

2004. aastal võitis orkestriteos «Sula» Rahvusvahelise Heliloojate Rostrumi Pariisis

2005. aasta jaanuaris kuulutas Eesti Raadio Helena Tulve Aasta Muusikuks

 

 

«Püüdmata endast anda viimset
kui üht veretilka, pole
muusikat mõtet teha.»
Helena Tulve

 

Tulvel pole midagi tegemist minimalismi «mehaanikaga». Tema muusika pigem «kasvab».
(Postimees)

 

.........................

Helena Tulve.
Tulve’s idiom is colder than Tüür’s, with something of the formal elegance and emotional reserve of her northern neighbour, the Finn Kaija Saariaho.
(Martin Anderson, Independent)

 

.........................

Tämbriline leidlikkus on Tulve nauditavamaid omadusi.
(Eesti Ekspress)

 

.........................

Tulve puhul on alati rõhutatud tema mõttelaadi erinemist enamiku teiste eesti heliloojate omast.
(TMK)

 

.........................

Helena jõulisus peitub selles, et ta suudab meditatiivset aegluubis liikuvat kõlamaterjali koos hoida ja suunata kõigi tervikutunnustega teose kallaste vahele.
(Sirp)

 

.........................

Helena Tulve pala «a travers» mängimine miljonitele kuulajatele 22 suure auditooriumiga raadiojaamas väga suur eesti kultuuri levik.
(Sirp)

 

.........................

Tulve süüvib heli sisemusse, üritades vabastada sealt energiat; ta otsib harjumatuid kõlakooslusi, mis tekivad heli sisemisest võnkumisest...
(Postimees)

 

.........................

Tulve muusikas on vähe sõnu, aga iga sõna maht on suur. Süsteemsus ei ole pealetükkiv. Ja iga kord on tunne, et mingit väga sügavat kihistus kõlamälus saab puudutatud.
(Postimees)

 

Eesti Raadio | Klassikaraadio | Muusikud |