.


sõnad ei ole ainult sõnad

in English

Biograafia
Teosed
Press
Muusika
Kontakt

Helena Tulve

Tallinnas
õppimise
ajal oli ta
Erkki-Sven
Tüüri ainus
õpilane.
..................

..Pressist:

2

.

On heliloojaid (Toivo Tulev, Helena Tulve, Mari Vihmand, Märt-Matis Lill, Mart Siimer jt), keda huvitavad kõlanähtused ja muusikalise kestmise keerdkäigud. Märgatavad erinevused on neil meloodilise ja tämbrilise mõtlemise, rütmi ja kõla suhetes, terviku tiheduses ja toonuses.

Kaemuslik ida ja ruumipoeesia.
EVI ARUJÄRV, Postimees


«Kirjutan ainult tellimiste peale, aga kerge nõrkus on puupillide – oboe, klarneti, flöödi vastu. Meeldib nende õhuline heli. Kui keelpilli keele ümber võngub õhk, siis keel ise on küllalt peenike ja terav, aga puhkpillist tulev õhusammas on laiem ja pehmem. See on otsene hingeõhk.»

Noor helilooja tuli Pariisist uudisteostega. (intervjuu)
Heili Vaus, Eesti Päevaleht


Kuidas sa iseloomustaksid 1990. aastate muusikat üldiselt?
H: Ma kuulan nii imelikult, muusika lahustub mul ajus niimoodi ära, et ei kuula konstruktsiooni. Raske on stilistiliselt midagi kuhugi paigutada
Peas on värvid, mittemuusikalised materjalid. Kui ma kirjutan, toimub tõlkeprotsess. Pärast asi iseseisvub ja ma pean selle tegeliku produktiga uuesti harjuma, selle omastama …

Tasakaal ja riskimisjulgus
Intervjuu Helena ja Jaak-Eik Tulvega, Anneli Remme, Sirp


Tulve teose «Sinine» süvenemine üksikutesse kõladesse, mäng tugevnemise ja hääbumisega jättis Takemitsu äärmiselt täidetud kõlapildiga teoste vahel meditatiivse ja staatilise mulje.

Kontsert, mis pani noored kallistama.
HEILI VAUS, Eesti Päevaleht


Esiettekandes kõlas Helena Tulve «Sans titre» (1999). Autori kommentaar teosele kujutas väikest fraktalite rida (nelja tillukest arvutipilti) – võibolla assotsiatiivset vihjet oma muusika «rakkudes» toimuvale. Et selline teos meeldiks, et seda mõistaks, peaks kuulaja muutma harjumust, hoomama tämbrit, selle kestust ja nende alateadvuslikku koosmängu ning unustama noodikõrgused ning rütmi. Sonoristlikud ideed ei ole tänapäeva klavessiiniehitusse veel tunginud.

Klavessiin kui sajandilõpu klahvpill.
Maris Valk-Falk, Sirp


Helena Tulve (1972) «Sinine» kõlas esiettekandes. Teost läbivaks kompositsiooniliseks võtteks on pikkade staatiliste ja atonaalsete kõlakomplekside struktureerimine nende kohakutiseadmise kaudu. Faktuurivahetusi peaaegu et pole, tekstuuriliigendus areneb ühest kaikuva gongilöögiga markeeritud aktsendist teiseni, alumistest registritest kõrgeimatesse. Muusikaliselt ehk mitte eriti keeruline teos, kuid see-eest küllaltki kujundlik.

Kontserdipeegel
Igor Garshnek, Sirp


Grosse Sympathien erwarb sich die 28jährige Komponistin Helena Tulve – ehemalige Studentin von Erkki-Sven Tüür, die in Paris (wie die Finnin Kaija Saariaho) in den Sog der «Spektralisten» Tristan Murail und Gérard Grisey geriet – mit ihrem farbenschillernden ersten Orchesterwerk «Sula» (Die Schmelze). Die Werkidee entspringt dem Phänomen der Klimaerwärmung. Beim Komponieren des in einem wellenförmigen Steigerungszug angelegten Viertelstundenstücks dachte die Estin an einen geräuschvoll abtauenden Eisberg. Um die urtümlichen Kräfte, die der Schmelzprozess freisetzt, recht anschaulich auftönen zu lassen, sieht die Partitur das «Schamanen-Rohr» der australischen Aborigines vor. Doch in Estland war kein potenter Spieler zu finden. Wieder einmal halfen die finnisch-ugrischen Brüder: ein Didgeridoo-Virtuose aus Helsinki rettete die Stimme der Natur.
© AG für die Neue Zürcher Zeitung NZZ 1999

Lutz Lesle,
Neue Zürcher Zeitung


Huvitav oli jälgida Takemitsu ja Tulve sarnasusi ning erinevusi. Mõlemal ilmusid kõlajärgnevused loo algul kaua lainetena, uuesti alustades, kasvades-kahanedes. Kuid Tulve kasutas tugevamaid värve, Takemitsu erapooletuse kõrval oli Helena seekordne lugu isegi valulik ja sünge. Tervest kavast oli «Sinises» ühe seisundi üleminek teiseks (ühtlasi madalast registrist kõrgesse) kõige märgatavam. Tämbriline leidlikkus on seejuures endiselt Tulve nauditavamaid omadusi.

Debussy sugulaste ja
sõprade galerii.

Anneli Remme, Eesti Ekspress


Helena Tulvet ja tema värsket teost «à travers» («... kaudu», 1998) võib minimalismiga vaid tinglikult seostada. Ökonoomsus sobitab teda sellesse konteksti. Aga Tulvel pole midagi tegemist minimalismi «mehaanikaga». Tema muusika pigem «kasvab». Ka modaalsus on teine.
Tulve muusikat võiks «hüperrealistlikuks» nimetada. Muusika («minimaalne») elementaartasand (üksikheli, üksikkõla, lihtsaimad helisuhted) võetakse lähivaatesse, seda pisut nihkesse viies, deformeerides. Nagu mõni teinegi «hüperrealist», kasutab autor «normaalsest» instrumentaalsusest võõrandatud kõlavärve («valed» registrid, mänguvõtted, kõlakooslused), mikrointervallikat ja aegluubitehnikat.
Elementaarne, hõlmatav, äratuntav – aga ometi võõras, metafüüsiline kõlaruum tekib sel viisil. Eksistentsi tinglikkus, olemistühjus tuleb käeulatusse. Sellega peab kuidagi hakkama saama.

City Life’i viimane kava –
kui juhe on seinas.

Evi Arujärv, Postimees


1    2   3

Helena Tulve «à travers» osales Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil 1998 Pariisis, kus 30-aastaste heliloojate kategoorias märkis žürii seda soovitatud teoste hulgas.

2004. aastal võitis orkestriteos «Sula» Rahvusvahelise Heliloojate Rostrumi Pariisis

2005. aasta jaanuaris kuulutas Eesti Raadio Helena Tulve Aasta Muusikuks

 

 

..................................................

Võib öelda, et see muusika on ülimalt naiselik ja visa, kui Birtwistle’i muusika pidi olema mehelik ja visa.
(Sirp)

 

.........................

Tulve kompositsiooni järjest ja võrdlevalt kuulates tajub kuulaja ilmselt hästi, kuivõrd oluline roll on helilooja muusikas kõlavärvidel ja mitmesugustel koloriidiprobleemidel.
(Sirp)

 

.........................

Helena Tulve helikeel on eesti muusikale tavatu. Selles puudub seos siinse laulutraditsiooni ja rütmidega, ta ei paku kuulajale kõlailu ega meeleolutsemist.
(Postimees)

 

.........................

Tulve scelsism on omamoodi isegi tihendatum kui Scelsil endal.
(Postimees)

 

.........................

 

1900. AASTAD
EESTI MUUSIKUTE MÕTETES

TMK, 1999

Helena Tulve, helilooja: Mulle on esmatähtis muusika piiride laienemine. Ühelt poolt kõlaliste, vormiliste ja stiililiste, teiselt poolt ka geograafiliste muusikapiiride avanemine, mis on olnud esimesena mainitutele suuresti tõukejõuks. Maailma erinevate muusikaliste kultuuride n-ö avastamine ja ka võrdväärsena aktsepteerimine (euroopaliku kunstmuusika loojate ja esitajate poolt) on kaasa toonud kõlaesteetika muutumise, üliestetiseeritud kõlamaailma kadumise. Nende protsesside taga on mitmes mõttes tehnika tormiline areng, millest meie sajandi olulistest mõjutajatest kõneldes mööda ei saa. Samuti on püüd avatusele ja vabadusetaotlus toonud endaga kaasa kõikvõimalikke stiilisegusid, muutnud muusikalise aja liigendamise printsiipe ehk vormikäsitlust ning sellega ka muusika kuulamist, otsesest aktiivsest kuulamisest kohati pigem üldiseks tajumisprotsessiks. Muusika osaks on saanud igasugused meid ümbritsevad helid, ka need, mida masinad kas otseselt muusika loomiseks või ka muul eesmärgil tekitavad. Muusikalise narratiivi järkjärguline tihenemine, sündmuste kuhjumine on stiililiselt vastukaaluks esile kutsunud ülima lakoonilisuse, kuid mõlemas võib näha muusikalise kujundi välise olemuse muutumist. Laienenud on elementide hulk, millele me kujundina tundlikud oleme, olgu see konkreetne helikude, selle üleminek teiseks, üksik heli, motiiv või hoopis paus. Samas on energia, mida see endas kannab, muusikale algomane ning püsib muutumatuna.
Kui mõnd konkreetset isikut esile tuua, siis võiks see paljude väga oluliste hulgast olla John Cage, kes lisaks kõigele muule on teerajaja ka meie sajandil väga huvitavaid vorme leidnud erinevate kunstialade ühendamise otsinguis.

 

.........................

«Kõla on tõesti see, millest ma muusikat ehitan. Üritan panna muusikat kõlama kuidagi teisiti.»

.........................

 

Eesti Raadio | Klassikaraadio | Muusikud |