photo

(k)ajamasin

Tõnis Kahu saade

Populaarsest muusikast võib kõnelda mitut moodi. Võib koostada täiuslikke ja lõpetatud ajalugusid ja imestada, miks käsitlusobjekt paigal ei püsi ja käest kaldub libisema. Võiks aga proovida ka teistpidi ja alustada eeldusest, et popmuusika koosneb katkenditest, fragmentidest, mis annavad kogusummaks muutuvaid, püsimatuid ja rahutuid ajalugusid.
Kajamasin on Klassikaraadio saatesari, mis teebki just nõndamoodi - igal laupäeval seisame vastamisi ühe kaaluka hetkega popmuusika ajaloost ja katsume mõista, mida see enesest kujutab. Tulemus ei saa olla ammendav, kuid seda enam oleme ehk valmis rohkem kuulama, rohkem mõistma ja nõnda omaenese isiklikke ajalugusid kokku panema.

(k)ajamasin) 2011 kevadel/suvel:
1. Joy Division (2.04.2011)
2. U2 (9.04.2011)
3. Bruce Springsteen (16.04.2011)
4. Michael Jackson (30.04.2011)
5. Madonna (7.05.2011)
6. Prince (14.05.2011)
7. The Smiths (21.05.2011)
8. Metallica (28.05.2011)
9. Public Enemy (4.06.2011)
10. Nirvana (11.06.2011)
11. Radiohead (18.06.2011)
12. PJ Harvey (25.06.2011)

I saade: Joy Division

Oma eksistentsiaalse ängi ja traagilise arengulooga oli Joy Division esialgu ehk erandlik ansambel Briti rockmuusikas. Kuid siiski kujunes Manchesteri grupi loomingu tumedatest tunderõhkudest midagi palju üldistusvõimelisemat ja sümboolset ka järgnevate aastakümnete tarvis.

II saade: U2

80. aastate alguse U2 kuulus Briti alternatiivrocki nišši ja suurt ei kuhugi mujale. 1980ndate lõpul U2 oli ehk üks muusikaloo viimaseid tõeliselt globaalse haardega rockbände. Sealtpeale on ansambel muutunud rohkem kui korra, käitudes aga seejuures alati nii, nagu püsiks rockmuusika minevik, olevik ja tulevik nende kontrolli all. Taolist mastaapset paatost on alati toetanud samavõrra mastaapne muusika.

III saade: Bruce Springsteen

Ameerika "valge" popkultuuriteadvus kuulutas 1970ndate keskel Bruce Springsteeni rocki tulevikuks lihtsalt seepärast, et too juba noore lauljana kandis endas nõnda stiilipuhtalt ja isegi konservatiivselt rocktraditsiooni nõnda paljusid igatsusväärseid ning justkui kaduvaid aspekte. Ilmselt on just Elvis ja Bruce Springsteen olnud kaks kõige sentimentaalsemat superstaari Ameerika popmuusika ajaloos.

IV saade: Michael Jackson

Kajamasina saatesari ei saa välja jätta popmuusika küllap kõige iseäralikumat staari, kelle loodud on popmuusika kõige menukam album läbi aegade. Michael Jacksoniga ehk oligi argises mõttes väga palju asju korrast ära, kuid tema parimatesse lauludesse peitunud iseäralikult filigraanne puhtus paistab selle kõige taustal seda ebamaisemana silma.

V saade: Madonna

Ikoonid sisendavad inimestesse üldjuhul teatavat kindlust, püsivad igavikulistena justkui ausambad. Madonna ikoonilisus aga tulenes pigem tema pidevast muutumisest, koketsest mängust erinevate imagoloogiliste kujunditega. Ja see ei puuduta ainult visuaalseid aspekte ? tema kontrollitud enesedisain on kuuldav ka tema lauludest.

VI saade: Prince

Prince'i talent oli nõnda ülevoolav, nõnda kõikehõlmav ja ainulaadne, et tema 1980. aastate kõrghetkede järel jääb alles näriv küsimus, kas ta suutis oma potentsiaalist napilt poolegi ära realiseerida. Afro-ameerika popmuusikas on olnud ilmsemaid ja selgema mõjuväljaga figuure. Prince aga kuulub tõeliselt aristokraatlike ja artistlike sekka, ning on oma tipphetkil võrreldav Duke Ellingtoni või Miles Davisega.

VII saade: The Smiths

Kui 1980. aastate globaalses popkultuuris tervikuna paistsid silma suured žestid ja müüginumbrid, siis ometi on popmuusika alati rääkinud ka nendele, kes on vaiksemad ja hoiavad tahapoole. The Smiths Suurbritanniast oli just selline bänd - muusikaliselt haardelt hoiti 60. aastate ligi ning kõlati sädeleva kaasaja kiuste teadliku kahvatusega. Kuid see melanhoolne tõrksus oli eriti Morrissey vokaalis ometi jõuliselt dramatiseeritud.

VIII saade: Metallica

Heavy metal on olnud popmuusikas ehk kõige enam naeruvääristatud žanr, kuid eelkõige Metallica tegi need harjumuspärad ümber. Metallica polnud kindlasti omataoliste seas kõige novaatorlikum bänd, aga nad liitsid kreatiivsuse ja kommertsliku oportunismi viisil, mida järele teha pole teistest metal-bändidest suutnud mitte keegi.

IX saade: Public Enemy

Paljud tabasid kohe ära selle, mil määral muutus 1980. aastatel afro-ameerika populaarne muusikat. Enamgi veel - tärganud hiphop kujunes populaarsuselt ülivõimsaks ja kõikjale jõudvaks. Public Enemy on nendes protsessides üks teerajajaid ja samas üks ohvreid. Viimast seetõttu, et paljugi nende novaatorlusest on aja jooksul "kaotsi läinud", ära unustatud. Aga plaadid ise, eriti kolm neli nende esimest, toovad selle taas meelde.

X saade: Nirvana

Rokkmuusika tunneb küllaga traagilisi lugusid, kuid lugu Nirvana tõusust ja langusest on üks erilisemaid nende seas. Olgu see pealegi naiivne, aga varalahkunud Kurt Cobainist sai omamoodi märter. Tema muusika üritus justkui rokis leida sedasama müütilist võimukust, mis seal oli väidetavalt olnud 60. ja 70. aastatel, kuid uuel ajastul, rokkmuusika taandumise ajastul, polnud taolistele unistustele enam justkui kohta.

XI saade: Radiohead

Ansamblina oli Radiohead oma olemuselt "avatud süsteem". See tähendas ühelt poolt avatust mineviku suunal, kust kaugete eellastena vaatasid vastu sellised mastaapsed progerokibändid nagu King Crimson ja Pink Floyd. Teisalt aga nende puhul tegu hoopis filigraansemate, abstraktsemate tulevikufantaasiatega. Radioheadi loodu oli muusika, mille puhul ei otsustanud enam suurejoonelised ?estid, vaid mikroskoopilised, isegi tubased detailid.

XII saade: PJ Harvey

Polly Jean Harvey muusikas ei ole veel midagi selget. See tähendab, et arengutrajektoor mehelikest rokimudelitest mitmes abstraktsemas suunas korraga on küll selgesti jälgitav, aga tema plaatide sügavam väärtus ja tähendus on alles selgumas. Ja vähe sellest - tema loomingu isepäine loogika ütleb, et parim osa tema muusikast võiv veel alles ees olla. Võib olla on just naismuusik see, kes rokkmuusika kultuurilooliselt kuidagi kokku võtab. Ja võib olla on see muusik just PJ Harvey.

----------------------------------------------------------------

Saated 2010

I saade: Frank Sinatra

Frank Sinatra kehastab endast ühelt poolt popmuusika kontrollitud reeglipära, kuid teisalt kuulub ta aega enne väga paljude popreeglite mõranemist ja murenemist. Tema laulud osutavad Ameerikale, mida enam ei ole, viitavad tunderõhkudele, mida kaasaegses maailmas sootuks raske tabada ning kujundavad persooni, kus tõepära ja elegantne bluff teineteisest läbi põimuvad.
Sarja Kajamasin esimene saade Klassikaraadios otsib kontakti ühe silmapaistvama lauljaga 20. sajandi muusikas.


II saade: Elvis Presley

Kui popkultuuri ajaloost on leida kedagi, kes hõlmab eneses äärmusi unikaalsest universaalseni, siis on see Elvis Presley. Elvise kõneviis tema lauludes oli detailne, elegantne ja pisiasjadeni kontrollitud. Samas säilitab ajalugu teda meile tardunud monumendina, millest on saanud lahutamatu osa Ameerika (ja kogu maailma) kultuurimütoloogiast.
Sari Kajamasin vaatab oma teises saates legendi suunas tagasi. 

III saade: Bob Dylan

Ehk pole ühestki rockmuusikust kirjutatud nõnda palju kui Bob Dylanist. Küllap pole kedagi muusikaajaloos nõnda raske seljataha jätta kui teda. Ja seda kõike mitte sellepärast, et Dylan oleks mugav ja käepärane ja kergesti loetav. Pigem vastupidi - popkultuuri Püha Graal pole veel seniajani selgeks räägitud.
Kajamasina kolmas saade seisab tunni aja jooksul Dylani ja tema muusikaga silmitsi.

IV saade: The Beatles

Kui tohiksime popkultuuriajaloo jaoks ette kujutada mingit keskpunkti, siis võiks selleks olla ansambel The Beatles.
Biitlite muusika on omamoodi kultuuride risttee. Ajaliselt ühendab see salgamatut nostalgiat modernsete otsingutega. Ruumiliselt pole keegi aga "tõlkinud" Ameerikat universaalsesse popkeelde seesuguse loomingulisusega.
Lühikese ajaga kehtestas üks pop-bänd end ajastut hõlmava kultuurilise jõuna ning praegu tundub see jõud olevat veel möödapääsmatum kui iial varem. 

V saade: Rolling Stones

1960. aastad oli paljude jaoks popmuusikas unistuste aeg, kuid kümnendi tumeda ja luupainajaliku poole kehtestas eeskätt üks ansambel - The Rolling Stones. Nad kasutasid afro-ameerika kultuurist pärit kõneviisi, et rääkida nii, nagu ühelgi mustanahalisel veel kõnelda polnud lubatud . Nad pöörasid seksuaalse vabaduse seksuaalseks agressiooniks ning kujundasid rockmuusikast väljenduse arrogantsele ja aristokraatlikele poosidele. The Rolling Stones?i muusika vastuolulise karakteri päralt on sarja viies saade.

VI saade: James Brown

James Brown alustas mustanahalistele mõeldud erandliku nišimuusikana, kuid lõi rhythm & blues'i baasile ometi midagi universaalset ja vastuvaidlematut. Kes tahes proovib mis tahes maailma paigas väljendada ennast funk-rütmilise muusika kaudu võlgneb selle eest tähelepanu just nimelt Brownile - pole kedagi, kes oleks leiutanud tänase popkultuuri tarbeks midagi nõnda universaalset kui tema. James Brown on jututeemaks sarja kuuendas saates.

VII saade: Jimi Hendrix

Jimi Hendrix oli erand. Läks vaja kedagi temataolist, et rockmuusika päris uut moodi fantaseerima õpiks. Bluusi polnud varem mänginud sellise kosmilise haardega, rock-kitarri sellise improvisatoorse ambitsiooniga. Ning võib vaid oletada, mis oleks saanud edaspidi, kui surm poleks Hendrixi fantaasialendu katkestanud. Vaieldamatult näeme tema muusika jälgi näiteks Miles Davise või Prince'i juures. Kuid valge popmuusika kiindumus Hendrixisse on olnud oluliselt mastaapsem ja siin pole jutt hoopiski mitte ainult kitarristidest.

VIII saade: Velvet Underground

Et mõni rockmuusika osutub mõjukaks ja mainekaks oma kesise müügiedu kiuste pole tingimata väga tihtiesinev asjade käik. Seda enam, et sarja kaheksanda saate kangelane - New Yorgi ansambel Velvet Underground - tegi kõik, et olla muud kui elementaarne ja enesestmõistetav. Nende tumedus kaldus kohati misantroopiasse, nende loodud helid julgesid oma aja avangardsetele ideedele otse silma vaadata ning isegi ansambli sisemine dünaamika oli konflikte ja vastuolusid tulvil.

X saade: Led Zeppelin

Led Zeppelini kunsti loomuseks oli suurejooneline moonutus. Nad võtsid bluusitraditsiooni ning võimendasid selle hard-rock'i nime all maskuliinseks jõudemonstratsiooniks. 70.te rock ei saavutanud kunagi suuremaid mõõtmeid ning hilisemad aastakümneid jaksasid seda suurust vaid järele aimata. Led Zeppeliniga kristalliseerusid paljud rocki väljenduslikud kli?eed, kuid ikkagi seisab see bänd ajaloos kui suur ja võimukas erand.

XI saade: Pink Floyd

Kajamasina üheteistkümnendat saadet sisustav Pink Floyd on kummalise arengutrajektooriga ansambel. Nende muusika käivitus psühhedeelilistest püüdlustest avarama teadvuse poole, kuid kujunes poole tosina aastaga pigem tumedalt klaustrofoobiliseks. Ent nende pehmes, meloodilises vormistuses said hirmud ja vaevused üha filigraansema kuju ning Pink Floydi kõikevõitev menu jäi sümboliseerima olulist muutust ? rockmuusika tasast taandumist tänavatelt stereokõlalisse privaatruumi.

XII saade: Kraftwerk

Saksamaalt pärit Kraftwerk kujunes popmuusikaloo üheks mõjusamaks ansambliks pigem kultuurililooliste ootamatuste kui enesestmõistetavate arengumudelite kaudu. Eriti just Kraftwerki muusika toime mustanahaliste ameeriklaste kultuuriteadvuses -mõju, millest kerkisid hiphop ja techno - oli pealtnäha ebareeglipärane. Ja ikkagi polnud see kõik ka juhus. Kraftwerk esitas olulisi küsimusi inimlikkuse ja masinlikkuse kohta ning õpetas meid mõistma, miks robotlik ihadest ja kirgedest taandumine võib olla omamoodi puhas, kaunis ja jäägitu õnnevalem. Kraftwerki muusika päralt on sarja kaheteistkümnes saade.

XIII saade: Stevie Wonder

Afro-ameerika popmuusikud keeldusid 70.te alguses olemast pelgalt meelelahutajate rollis ning otsisid kunstilise avardumise võimalusi samal moel nagu valged rockmuusikud enne neid. Selliste artistide loetelu pole sugugi lühike - Marvin Gaye, Sly Stone, George Clinton ja muidugi Stevie Wonder. Just Wonder sidus värske elektroonilise kõla eriti elegantselt "musta" popkultuuri seniste traditsioonidega d?ässis, bluusis ja gospelis ning kõlab oma pehmuse kiuste kergelt futuristlikult veel tänagi. 

XIV saade: Neil Young

Mida vanemaks Neil Young saab, seda enam näib tänase rockmuusika ajalugu teda vajavat. Muusikaliselt kindlasti, kuid ka ideeliselt - just Young kannab kindlasti rohkem kui mõni teine meieni lõike rocki kuulsusrikkast minevikust. Temas on 60.te vaimu, üht-teist punkist, samuti folkist, kantrist, bluusist ja muust. Ja ikkagi on ta midagi kaugelt enamat kui pelgalt tolmunud muuseumieksponaate korrastav arhivaar. Eriti siis, kui ta kitarri juhtub mängima.

XV saade: Roxy Music

Roxy Music sümboliseerib täiskasvanuks saamise hetke popmuusikaloos. Kellegi teise muusikas pole paremini jälgitav varaste modernsete eksperimentide ülekasvamine viideterohkeks, minevikuga mängivaks postmodernseks kunstipärasuseks. Roxy Music oli mitmeti tüüpiline 70. aastate bänd, kuid samas oli ansambli stiliseeritud elegants kummaliselt ajatu algusest peale.

Kuula saateid

Leia meid Facebookist