Jaan Rääts oli 1960ndatel aastatel väga populaarne helilooja ja Melodija plaadivabrik valmistas tema loomingust mitu suuretiraažilist vinüüli.
Räätsa orkestriteoste helikeel, mis ühendas neoklassikute parimad jooned ja sai inspiratsiooni Stravinskist, Prokofjevist ja Šostakovitšist, oli nõukogude muusikaideoloogiaga heas kooskõlas. “Igal juhul on Räätsa muusika kese aktiivne rütmipulss. Ja sellest ei leia naljalt tardumust, asteeniat või süngemeelset morbiidsust — surma ja jõuetuse kujundeid,” kirjutab Evi Arujärv ajakirjas Teater.Muusika.Kino 2001.
Räätsa muusikale omane kiire kaadrivahetus ei võimalda kinnistumist ja empaatiat. Kui puudub samastumise, kinnistumise ja kaasamineku võimalus, siis näib kunstiline objekt nagu “loodus”, tehiskeskkonnana – millenagi, mis elab väljaspool “inimese maailma”.
Sellest Räätsa muusika paljukõneldud “jahedus”, intellektuaalsus ja objektiivsus.
Sellest ka Kangelase – subjektsuse, haaratava ja mõistetava minakujundi taandumine.
Albumil on sümfooniad nr. 3 ja 6 ning Viiulikontsert.
Eesti Raadio orkestrit dirigeerib Neeme Järvi, viiulisolist on Lemmo Erendi.
Plaadist räägib Lauri Kaldoja.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.