Helikaja. Teeme kokkuvõtte aasta ooperisaagist

Teeme kokkuvõtte aasta ooperisaagist
Kas suursugused aariad, naturalistlikud rahvalaulud või isamaalisusest tiine laulupidu? Ooperikriitikud leiavad, et muusikateatri uudisteoste analüüsimiseks tuleks meil loobuda oma ettekujutustest modernistliku teose kohta. Arutlevad Kerri Kotta, Saale Kareda, Ia Remmel ja Raili Sule, küsib Anne Prommik. Tänavu esietendus Eesti lavadel ooperi nime all kolm uudisteost. 22. aprillil Vanemuises Märt-Matis Lille verine ja porine, dramaatiliste kontrastidega "Tulleminek," Saaremaa Ooperipäevadel 14. juunil Rein Rannapi infantiilsevõitu märul "Nurjatu saar" ning 23. septembril Rahvusooperis Rasmus Puuri pateetilis-rahvusromantiline "Pilvede värvid". Kõigi kolme teose puhul tekib küsimus - kas tegemist on üldse ooperiga? "Kui võtta aluseks, et ooperi puhul peaks sisu kandma muusika, siis ei mahu selle žanrimääratluse alla ükski neist uudisteostest," märgib kriitik Kerri Kotta. "Iga kunstiteose puhul on esimeseks küsimuseks, miks on see loodud," väidab Saale Kareda. Kas pealispinda puudutav rahvusromantiline seebiooper võib tekitada katarsist? Ka muusikaajaloos on palju oopereid, mis on kirjutatud vaid selleks, et mõni kastraat saaks ennast näidata. "Ooperižanr on heliloojale kõige raskem žanr üldse," kinnitab Ia Remmel. Saate toimetab Anne Prommik, monteerib Katrin Maadik. Eetris laupäeva, 16 detsembri hommikul kell 9, kordus pühapäeval, 17. detsembril kell 12.
Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud