Kontserdisaalis: Heino Elleri kolm sümfooniat

Heino Elleri loodud kolm sümfooniat kõlasid esimest korda kõrvuti ühel kontserdil 1. septembril 2012 Nargenfestivalil Noblessneri valukojas. ERSOt juhatas tookord Tõnu Kaljuste. Eetris kolmapäeval, 8. märtsil kell 19.

Heino Elleri sümfooniliste lühivormide kõrval on sümfooniad suhteliselt varju jäänud.
Elleri loomingu üks kesksetest teostest, juba küpse meistrina valminud lüürilis-eepiline 1. sümfoonia alapealkirjaga “In modo mixolydio” (1936), olude sunnil lõpetamata jäänud 2. sümfoonia (1948), mida ei esitatud kordagi helilooja eluajal ja mille ainsana valminud 1. osa on üks vähestest varjamatu traagika näidetest Elleri küpses loomingus, või hilise loomingu peateos, dramaatilis-monumentaalne 3. sümfoonia (1961).

Stuudios on Kersti Inno.

Muusikateadlane Karl Leichter on kirjutanud:
“1930ndate aastate ümber juurdles Eller eesti muusika rahvusliku omapära ja rahvaviiside kasutamise probleemi üle. Rahvaviise ei olnud ta senini teoseisse põiminud. Isikupäraselt stiliseeritud meloodia ja detailideni lihvitud üldine väljenduslaad oli sel perioodil, kui meie muusikas kasutati rahvaviise enamasti algkujul, jätnud varju ka Elleri loomingus peituva üldise rahvusliku koloriidi. Eller arvestas olukorda ja hakkas selgemalt rõhutama rahvamuusikale iseloomulikke jooni. Sinfonia in modo mixolydio on selle tõendiks.”

Lüürilis-eepiline Esimene sümfoonia alapealkirjaga “In modo mixolydio” valmis Heino Elleril  juba küpse meistrina.
Nagu sümfoonia pealkirigi viitab, on helilooja teose aluseks võtnud miksolüüdia helilaadi, mida ta on põhjendanud ajalehes Vaba Maa (06.04.1937) järgnevalt:
“See on vahest rohkemgi kui müksolüüdiline asi. Nimetaksin seda hüpomüksolüüdiliseks sümfooniaks. Olen veendunud, et selline helitõug on eestilise põhiloomuga muusika esiletoomiseks ja loomiseks üks kohasemaid. Kuid see on siiski katsetus, nagu iga uus samm võib kanda katse nime.”
Kogu esimest osa läbiva peateema avamotiivi korduvat bassikäiku on helilooja ise nimetanud Kalevipoja sammudeks, mis on samuti seotud rahvusliku omapära taotlusega.

2. sümfoonia e-moll telliti Nõukogude Eesti kunstidekaadi tarvis, mis pidi toimuma Moskvas, kuid sümfooniast valmis vaid sissejuhatuse ja koodaga sonaadivormis I osa.

3. sümfoonias c-moll võib taas täheldada süvenenumat, omapärasemat väljenduslaadi ja väljendusvahendite rikastumist.
Sümfoonia juhtteemaks on rahvaviisist “Meil aiaäärne tänavas” pärinev vioolade pizzicato-fraas.
Teos tuli ettekandele helilooja 75. sünnipäevale pühendatud pidulikul kontserdil 9. märtsil 1962 Estonia kontserdisaalis.

Heino Eller:
“Mida vanemaks lähed, seda rohkem nagu hindad oma maa ilu ja võlu. Tuleb tahtmatult meelde noorus ja kõik sellega ühenduses olnud rõõmud ja lootused. Et meid meie loodus just mitte ei hellita, et oleme sunnitud kannatlikult ootama ja lootma, siis on ka seletatav meie üldine joon – lürism, melanhoolsus ja enesesse süvenemine.”

Elleri muusika looduslähedust kinnitab ka Tõnu Kaljuste:
“Elleri enda postulaadid olid ikka loomulikkus, loomupärasus, looduselähedus. Ma ei mõtle looduseläheduse all seda, et me peaksime merd või männimetsa külastama, enne kui tema muusikat hakkame kuulama, aga see kõla loomulikkus looduseläheduse mõttes oli tal mitmeti väga oluline. See, mis mind Elleri sümfooniaid tundma õppides eriliselt köitis, on nende rahulik kulgemine ilma “näitlemata”, ilma suurte efektide vajadusteta. Kõik kulgeb rahulikult ja loogiliselt suursuguseks ja väärikaks muusikaks. Inimesed, kel ei ole probleemi eelmise sajandi alguse helikeele kuulamisega, saavad palju uut ja huvitavat avastada.”

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

Viimati lisatud