Kontserdisaalis: Eller 100 tähistamine aastal 1987

Teisipäeval 7. märtsil, Heino Elleri 130. sünniaastapäeval, on eetris salvestus Elleri 100. sünniaastapäeva kontserdist, mis toimus 5. märtsil 1987 Estonia kontserdisaalis. Lisaks salvestusi aastast 1980. Tutvustab Tiina Kuningas.

Kavas:

* Sümfooniline poeem “Öö hüüded”
* Viiulikontsert h-moll, solist on Viktor Pikaizen
* Sümfoonia nr.1 c-moll “In modo mixolydio”
Kontsert 5. märtsil 1987 Estonia kontserdisaalis. ERSO Peeter Lilje juhatusel.

* Sümfooniline poeem “Videvik”
* Lepo Sumera – “In memoriam” (Heino Elleri mälestuseks).
ERSO esimeselt stuudiokontserdilt Eesti Raadio I stuudios 29. märtsil 1980. ERSO Peeter Lilje juhatusel.

Elleri orkestrimuusikat tervikuna ei kuule kontserdisaalis just sageli.
Esiettekannete järel helilooja enese, Raimond Kulli või Olav Rootsi juhatusel, jäid mitmedki teosed käsikirjaliste partituuridena aastaiks riiulitele tolmuma.
Stalini ajal tembeldati Ellerigi orkestriteosed formalistlikeks ja jäid orkestri repertuaarist kõrvale poliitilistel põhjustel.

Suurima tähelepanu pälvis Elleri orkestrimuusika 1987. aastal, mil nii Tartus kui Tallinnas tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva.
Selle tähtpäevaga seoses valmis Eesti Riiklikul Sümfooniaorkestril neli kauamängivat heliplaati.
Neilt võib kuulda mitmeid tänaseni harva mängitud, kuid muusikaliselt põnevaimad teoseid, mis loodud Elleri kõige modernsemal loomeperioodil, 1920-1930ndail aastail Tartus:

Näiteks ekspressionistlikku kõlamaailma viivad sümfoonilised poeemid pealkirjadega “Öö hüüded” ja “Viirastused”.
Nende järel valmis mängijaile väga nõudlik, ekspressionistlikku kõlamaailma viiv teos “Eleegia keelpillidele ja harfile”.
Paljud Elleri orkestriteosed on meile enam tuttavad oma poeetiliste ja looduselamustele viitavate pealkirjade järgi, nagu “Varjus ja päikesepaistel” või “Valge öö”, kuid raske on meenutada, millal neid viimati kuulsime!

Üks Elleri orkestrimuusikat enim juhatanud dirigente on olnud Peeter Lilje, kelle repertuaaris oli helilooja enam kui 30st orkestriteosest 16.
Ka oli ERSO mitmetel 1980ndatel aastatel toimunud ulatuslikel kontserdireisidel Nõukogude Liidu erinevais paigus, Kaug-Idani välja, pea alati repertuaaris ka Heino Elleri looming.

“Kodumaise viisi” ja sümfoonilise poeemi “Koit” kõrval on tuntuim Elleri esimene, kammerlikumale koosseisule koodud ja impressionistlikult pastelsetes kõlavärvides kõlav orkestriteos, sümfooniline pilt “Videvik” aastast 1917.
Esmakordselt kõlas see Petrogradis. Ehkki Eller juhatas hiljem mitmete teoste esiettekandeid ise, pole selle teose puhul esitajad siiski teada.

Sümfooniline poeem “Öö hüüded” aastast 1920 pakub enam ekspressionistlikke kõlakujundeid ja tumedamaid tämbreid.
1921. aasta aprillis “Vanemuise” teatris toimunud esiettekannet juhatas autor ise. 1937. aastal loodud ja 1964. aastal uue redaktsiooni saanud Viiulikontsert h-moll on Elleri loomingus ainus kontserdisarjas loodud teos, mida 1-osalisena võiks võrrelda ka dramaatilise sümfoonilise poeemiga.
Viiuli soolopartii on samas ülimalt nõudlik ja virtuoosne. Estonia kontserdisaalis toimunud esiettekandel 1965 soleeris Vladimir Alumäe ja dirigeeris Neeme Järvi.

Elleri 100. sünniaastapäeval 1987. aasta märtsis esitas soolopartii David Oistrahhi koolkonna üks nimekamaid esindajaid Viktor Pikaizen.
Eesti Riikikku sümfooniaorkestrit dirigeeris Peeter Lilje.

Elleri loomingu loetelus on kolm sümfooniat, mis valmisid ajavahemikul 1936-1955.
Esimene sümfoonia pealkirjaga “In modo mixolydia” – miksolüüdia laadis – kõlas esmakordselt Ringhäälingu Sümfooniaorkestri esituses Estonia kontserdisaalis 1937. aasta aprillis, dirigeeris külalisena Walerian Bierdiajew Bulgaariast.

1-osaliseks jäänud Teist sümfooniat e-moll ei mängitud helilooja eluajal hoopiski; teose esiettekanne toimus alles 2012. aasta septembris, kui Tõnu Kaljuste juhatusel kõlasid kõik Elleri kolm sümfooniat esmakordselt samal kontserdil.
Kolmanda sümfoonia c-moll esiettekannet oli helilooja 75 sünnipäeva aegu juhatanud Roman Matsov.
Selleks ajaks, kui Elleri esimene sümfoonia esmakordselt publiku ette jõudis, siis aastal 1937, oli Elleri õpilastest suurimal sümfoonikul Eduard Tubinal juba ettekandele tulnud tema esimene ja lõplikult valmimas Teine “Legendaarne” sümfoonia.

Heino Elleri viimaseks nimekaks õpilaseks jäi samuti end sümfoonikuna eesti muusikalukku kirjutanud Lepo Sumera.
Õpetajale pühendas Sumera oma esimese, 1972. aastal valminud tõsise orkestriteose “In memoriam”, mille muusikaline materjal lähtub juba Elleri klassis alustatud keelpillikvarteti aeglasest osas.
Sumera teose esiettekannet dirigeeris 1974. aastal Neeme Järvi.

Maia Lilje

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar