Itaalia tuntud nüüdishelilooja lavateos jutustab lühikese, kuid kirgliku loo barokkhelilooja Alessandro Stradella elust.
17. sajandil elanud Antonio Stradella oli jumaliku häälega laulja ja andekas helilooja, kes tegutses erinevates Itaalia linnades – nii Genevas, Torinos kui Veneetsias.
Elukohti vahetama oli ta sunnitud juba seetõttu, et tema arvukate armuafääride tõttu kannatanud abielumehed kippusid teda ööpimeduses nugadega ründama.
Ta sai mitu korda eluohtlikult haavata, ent pääses eluga tänu oma näitlejameisterlikkusele – osavalt surnut teeseldes.
Siiski kustuski vaid 37-aastase muusiku eluküünla ilmselt üks järjekordne raevunud sarvekandja.
Salvatore Sciarrino (s. 1947 Palermos) on üks tuntumaid Itaalia nüüdisheliloojaid.
Ta on heliloojana iseõppija, kuid tema teoste helikeel laseb aimata tema suurt kiindumust 16. ja 17. sajandi Itaalia heliloojate loomingusse.
Sciarrino on varemgi loonud barokkheliloojate elust inspireeritud teoseid – näiteks tema ooper “Luci miei traditrici” kujutas Carlo Gesualdo da Venosa kiretormidest muserdatud elukäiku.
Gesualdot on ta portreteerinud ka mõnes oma hilisemas teoses, seega pole üllatav, et tema uudisteose peakangelaseks on teine suur kunstnik Seicento perioodist.
Ooperi alapealkirjaks on “In attesa di Stradella”– Oodates Stradellat.
Salvatore Sciarrino on ise ka oma ooperite libretode autor. Uue ooperi tekstis on ta kasutanud lõike Apolloniuse, Ovidiuse, Bashō, Stramboli ja Rainer Maria Rilke tekstidest ja dokumentidest.
Kahevaatuselise ooperi tegevus rullub lahti barokkajal Roomas, kus hulk inimesi Stradellat ootab.
Seda asjatult – sest helilooja ei tulegi lavale.
Ruumilises ja ajalises mõttes ei toimu lavategevus lineaarsel viisil, vaid lava kolm tasandit kujutavad erinevaid dimensioone.
Läbivaks teemaks on kantaadi proov, mis näib kestvat igavesti. See väljendab muusika sugestiivset, nö loitsivat mõju, milles väljendub ka selle meelelisus.
Koomilised stseenid, milles teenrid oma isandaid naeruvääristavad, näivad viitavat Seicento ooperikunsti olulisele osale, milleks oli commedia dell’arte.
Traagiline on Stradella seiklusliku elu kirjeldus.
Täisverelises Itaalia kõrgbarokiaja eksisteerivad kõrvuti ja mõnikord kattuvadki traagiline ja koomiline, kõrge ja madal.
Lavaline reaalsus ja unistused on kujutatud lühikeste, kiirelt vahelduvate stseenide abil, mis on fokuseeritud kas ühele dimensioonile või koguni kolmele korraga.
Stradella silmapaistev kuju, kelles põimuvad lahutamatult ajalugu ja müüt, muundub ooperis loominguvabaduse personifikatsiooniks.
Stradella, kes ületab oma aja konventsioonid, et kujundada tuleviku “täielikku ihaldusvabadust”.
Mässajast helilooja kuju ei ole võimukandjate teenri positsiooniga rahul. Tema ere kujutlusvõime loob kunstniku ja tema kaasaegse ühiskonna vahele tugeva pingevälja.
Sciarrino sõnul on ooperil kaks laiemat teemat.
Esimene on võõrandumine enne kaotust – nii nagu juhtub kantaadis, mille proov ooperis toimub. Selles põimuvad Odysseuse ja sireenide lugu Orfeuse müüdiga (mis muidugi viitab Stradellale).
Teine teema tuleneb inimloomusest, inimkeha füüsilisest olemusest, meeltest ja kirest.
Sciarrino kirjutab oma teksti intonatsiooni erakordse paindlikkusega muusikasse.
Stradella kirglik elulugu kerkis heliloojate huviorbiiti juba 19. sajandi Pariisis, kui sajandi kolmekümnendatel sai ääretult populaarseks aaria “Se i miei sospiri,” mida peeti tema loominguks ka veel hiljaaegu.
Tema nime all võib seda näha veel mitmetes vanamuusikakogumikes, olgugi, et praeguseks on teada selle tegelik autor – Francois-Joseph Fetis.
Alessandro Stradella seikluslik elukäik ajandas mitut heliloojat temast ooperit kirjutama.
1835 sündis Virginio Marchi teos “Cantore di Venezia”, kaks aastat hiljem järgnes Louis Niedermeyeri ooper “Stradella”.
Samal teemal tegi katsetusi ka toona 19-aastane Cesar Franck.
Ehk kõige enam on mängitud Friedrich von Flotow samateemalist ooperit (1844), millele järgnes veel ka Vincenzo Moscuzza teos “Stadella il trovatore”.
Nende kõigi ooperite sisu on sarnane – kaunitar Leonor tahab Stradellaga koos põgeneda, kuid langeb röövimise ohvriks – Pesaro hertsog nimelt soovib ise temaga abielluda. Stradella aga päästab ta vanglast.
Viimases vaatuses püütakse põgenejad kinni, kuid enamasti härdub hertsog trubaduuri inglihäält kuuldes ja halastab paarikesele (mõnes versioonis küll armastajate käsi nii hästi ei käi ja nad hukkuvad nagu ooperile kohane).
Erinevalt oma eelkäijatest ei too Salvatore Sciarrino ooper lavale peategelast ennast, vaid laseb temast kõneleda muusikal.
Peaosas on Ameerika lauljatar Laura Aikin, kelle hääletämbrile vihjates on ajakiri Opernwelt teda tituleerinud vokaalseks Renoir’ks.
La Scala orkestrit juhatab noor nüüdismuusikale spetsialiseerunud dirigent Maxime Pascal, kes on loonud Pariisi orkestri Le Balcon, mille repertuaaris on tähtis koht Stockhauseni teostel.
Uudisooperi lavastab Euroopa mõjukamaid kunstnikke Jürgen Flimm.
Ooper oli La Scala ühistellimus koos Berliini Riigiooperiga, Saksamaal esietendub teos juulikuus.
Osades:
Lauljatar – Laura Aikin
Muusik – Charles Workman
Kirjanik – Otto Katzameier
Pasquozza – Sonia Grané
Chiappina – Lena Haselmann
Finocchio – Christian Oldenburg,
Minchiello – Emanuele Cordaro,
Noor Laulja – Ramiro Maturana (Teatro alla Scala Akadeemia stažöör)
Salvatore Sciarrino uus ooper “Ti vedo, ti sento, mi perdo” kõlab Klassikaraadio eetris esmaspäeval, 20. novembril kell 19.05.
Kommenteerib Anne Prommik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.