Ütle, mis sul on? Kas kõik on ikka alles? (1)

Kirjanduslik menusaade laupäeva hilisõhtuti kell 22. Stuudios on kirjanik Kalle Kurg. Sel suvel esitame valiku novellidest, mille aastatel 2000-2005 kirjutas Klassikaraadio jaoks kirjanik Kalle Kurg, kes need ise ka ette luges.

Kalle Kure mitme raamatu mahuga ilukirjanduslikus sarjas “Ütle, mis sul on” leidub tõsiseid ja naljakaid, terava sotsiaalse probleemiga, psühholoogilise kallakuga ja ka lüürilis-filosoofilise sisuga jutte.
Tema jutud on oma probleemiseadelt ja elukäsituselt aktuaalsed tänagi, ning rabavad kohati oma detailide ettenägelikkusega.

Suure suve õhtuteks valisime intiimsema ja lüürilisema kallakuga novelle.

Kas armastust on või seda ei leidugi?
Mis meil tegelikult viga on?
Kas kõik on ikka alles?

Juuli ja augusti hilisõhtutel kuuleb kokku üheksat novelli, mis räägivad inimsuhetest, inimese kimpusolekust endaga või ümbritsevaga, tänasest elulaadist ja igavestest väärtustest.
Novellid esitab kirjanik ise.

Kalle Kurg on Eesti kirjanik, kriitik, tõlkija ja toimetaja. Ta on (ka mitme pseudonüümi alt) avaldanud luulet, proosat, esseesid, kirjandusuurimuslikke artikleid, satiire ja humoreske, teatrikriitikat jm ning tegutsenud ka lavastaja ja kujundajana.

Alates 2. juulist loeb Kalle Kurg oma novelle sarjas “Ütle, mis sul on?” laupäeviti kell 22.

Saatesarja toimetaja on Marge-Ly Rookäär.

13. august:
“Hingede öö”

“Mingid hääled. Nagu linnud öösel. Halvad linnud. Mis kuradi pidu seal peetakse.” “Ei peeta. Midagi ei ole. Maga nüüd. Mõtle, mis ilus päev oli.”" “Ei saa mõelda. Kõik on nii rahutu. Miks peavad sünni- ja surmapäevad kokku langema. Miks uks all paugub...? Miks me sinna ei läinud...?” “Vanasti sünnitasid naised üksi ka. Ja mees on ju kohal.” –
“Oled ise ka üleval... Maga ometi.” “Hääled. Laste hääled kalmistul... Hääl siit maailmast on vist viimane, mida inimene tajub, kui kustub. Imelik, et elus on kõik nii lähestikku, et enam üldse aru ei saa, mille üle rõõmustada või kurvastada... Mis hääl see on?” –
Kui laps tuleb maailma, on ta kuulmed toiminud juba kaua. Ruumi hääled, liigeste nagin, kõhu korin leiavad ta üles juba ema sisemuses. Taustal kuuldub tume rütm - ema südame trummi raske tagumine. Kas vastsündinu ei räägi? Kas on olemas sõnadeta keelt? On, nagu kuuleks karjet, mis päästetud surmahädas. Ä r g e p u u t u g e m i n d ! Ä r g e j ä t k e m i n d!

Saade oli esmakordselt eetris 31. jaanuaril 2004.

20. august:
“Aknad valla, aknad kinni”

Valgus paistis vana kirikuhoone müürides haigutavatest aukudest läbi ja pani lume sätendama. “Emme. Emme. A g a k u s J u m a l o n ?” “Jumal on igaühe südames – Taevaisa. Siin ei saa Taevaisa näha." "Aga kus siis saab? K u s s a a b ?” Tüdrukuke vaatas neile mõlemale nõudlikult otsa, aga autosse roninud, uinus silmapilkselt.
“Ma olen nii palju selle peale mõelnud, mis elu mul on ja... üldse. Või kes me naised oleme... Tead, ma käin vahel kirikus. Kodus ma ei tunne kunagi rahu. Kui ma väike olin, küsisin emalt, miks inimesed ei ela kirikus. Ja tõesti, miks kõik ei võiks olla nagu muinasjutus?” –
Teeveerne mets läks äkki tihedamaks. Kui autotulede valgus teelt kõrvale langes, välgatas aeg-ajalt puude pealt langev lumi nagu tähetolm. Maja oli seest eredalt valgustatud, uksed ja aknad lahti. Sauna poolt tuli kaks viltides meest. “Näe, kullake, kes seal on! Kas tunned ära, kes seal on?” “A g a k u s s i i s J u m a l o n? Minu pärisisa? K u s o n ?”

Saade oli esmakordselt eetris 20. detsembril 2003.

27. august:
“Lõhnakoguja”.

“Aga pudelid? Kui sa lõhnu korjad, miks sa siis end ei lõhnasta?” “Aga milleks? Ma olen ju puhas.”
“Sa kogud seda, mida ei ole. Miks? Milleks? Kus see lõhn on, kulla tüdruk? Seda ju ei ole. Reaalselt. Oli, aga enam ei ole. Mis see lõhn siis on? Seal pudelis, ma mõtlen?” “Lõhn… see on teine inimene.” “Aga miks nii palju? Sul oli ju kümneid ja kümneid lõhnu.” “Need on inimesed. Seal pudelis.” “Kas mina olen ka seal pudelis?” “Sina – ”
Ma kardan äkki. Ma seisan ja räägin, kuni rohemustade puude vari on libisenud üle minu ja jõudnud üle välja maanteeni. Ta ei liiguta. Ma hakkan minema. Ma ei tea, kas seepärast, et ma ei söanda teda häirida, päris tema juurde minna. Või ma ainult ütlen endale nii.

Saade oli esmakordselt eetris 19. septembril 2003.

3. september:
“Vetes rändaja”

Kui ta pimedas sammu edasi astus, tundis ta kummiku all midagi kõva. Miski oli maha kukkunud. Vesi solises iga sammu juures. Ta sai esikus koperdades ja elektrikilbi juures kobades varugeneraatori kuidagiviisi tööle.
Maja oli tühi. Ema ei olnud. Telefon ainult piiksus. Laualt leitud mobiil ei teinud häält. Ema riided olid nagis. Vees hulpis mingi paber. –
Lõpuks sai ta ühenduse. “Ilmajaam kuuleb. Teie ema...? Meil on praegu tegemist. Oleme ka ise merevangis.”

Saade oli eetris esmakordselt 22. jaanuaril 2005.

---------------------------

Esimene novell 2. juulil kannab nime “Armastus Pariisis”.

Mis sellel tüdrukul on? Miks ta Pariisis on, miks on ta ukse taga? Mis toimub selle ukse taga?
“...Sa võtsid mult minu Jean-Pauli ära pettusega.” “Sa petsid ennast ise. Sa üksnes kinnitasid, et ta sind armastab. Aga ta armastas siis juba mind. Ma oskasin siis juba prantsuse keelt ka paremini.” “Kas voodis on prantsuse keel parem keel?” “Sa ise ütlesid, et on parem.” “Ütlesin ükskord küll. Süda oli õnne täis...” “Sinu Jean-Paul oli ju fašist.” “Sinu Jean-Paul jälle oli kommunist. Araablastearmastaja. Ühel päeval rammivad su araablased Eiffeli torni ka!” “Mina armastasin teda. Sina ainult pruukisid. Voodiloom.” “Voodi on ka armastus. Ise sa leidsid uue Jean-Pauli...!”

Kuula saateid uuesti: http://klassikaraadio.err.ee/l/utle

“Ütle, mis sul on” on eetris laupäeviti kell 22.00

9. juuli
“Vilistaja vihmas”

Tema oli vilistaja. Tema nimetas end ikka pätiks ja ütles, et luuletamine on sama kui vilistamine. Vilistamine on vaev. Signaal seletamatust raevust. Üleskutse. Päti vile. Goethe sai kirjutada üksnes siis, kui sahtlis oli mädanenud õun. See vist pidi andma Goethele elu tunde. Goethe tahtis, et elu on pidev. Aga Lelov uskus, et elu on ainult hetketi näha. Nagu viirastuslik koer, kes kusagilt ilmub ja kaob – varje taga ajades kihutab, ise teadmata, kuhu.
Loeb Kalle Kurg.
Saade oli esmakordselt eetris 13. novembril 2004.

16. juuli
“Linnuks muutumine”

Naine oli mõned sammud eemale läinud ja kui mees  ümber vaatas, ei olnud naist kusagil. Mees käis ümber jämeda tüvega tammepuu, millest arvas, et naine võis selle taha peitu pugeda. Aga naist ei olnud. Ainult tihane sidistas kusagil. Kas ta muutus linnuks, et ma teda kusagilt ei leia? mõtles mees äkki tusanedes ja hakkas jooksma. Kuidas ma ütlen arstile, et naine muutus linnuks – tuleb ta haiglasse tagasi viia. Ja tundis joostes, et jalad ei puudutanud maad.
Saade oli esmakordselt eetris augustis 2003.

23. juuli
“Kiikuja lumesajus”

Sel hetkel, kui kiik kõige kõrgemal külmas peatub, hetk enne seda, kui ta liigub üle võlli või kukub tagasi, sel hetkel on kõhus paha. Kõik on hetkeks tagurpidi: valgustatud akendega majad hämaras ja silmapiiril lumesajus mets. Lumehelbed langevad jalgadelt pea poole. Kõhedus rinde all on paisunud ja lõpmatupikk hetk ülal kisub seest välja kõik, millega oled harjunud. Hea, kui hoog vahel tasaneb ja sa näed korraks jälle tavalist maastikku, kus kõik on ümbritsetud puudest: vanad hallid paneelmajad siit kiige juurest veidi kaugemal on peidetud mändide taha. Seal. Seal majadevahelisel õuel panid nad mul käed raudu.
Loeb Kalle Kurg.
Saade oli esmakordselt eetris novembris 2011.

6. august
“Pika silmapilgu kell”

See oli siin. Siin tuule ja vihma käes üksi laua taga istudes kujutles ta, kuidas nad olid naisega – tema praeguse naisega, tema päris naisega – sellel väljakul kohtunud. Ta mõtles, et too äkiline kohtumine oligi s i l m a p i l k, millest naine rääkis. Ja küsis endalt, kas tema ise võib kunagi päriselt mõista, kuidas täiuslik silmapilk kandub edasi ellu. Tema oli alati surnud olnud. Tal oli alati olnud hirm. Ta oli põgenenud, kogu elu põgenenud silmapilgu eest, mille ees peab olema täiesti avali. Korraga ajas ta end püsti. Ettekandja vaatas talle hämmeldunult otsa. “See kell, see pika silmapilgu kell. Algul taheti ta ehitada kõrbe, ja ta pidi olema mehhanism. Siis taheti, et seal kõrbes oleks elus taimedest kell: et lilled näitaksid hääletult sekundeid, mis oleksid pikad nagu aastaajad, ja puud näitaksid oma vanusega sajandeid. Aga see kell on tegelikult siin. Siin!”
Saade oli esmakordselt eetris 25. oktoobril 2003.

 

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar