Täna kontserdisaalis. Heimar Ilves 100

Neljapäeval, 6. novembril kell 19 on eetris kontsert, millega tähistatakse Heimar Ilvese 100. sünniaastapäeva. Dirigent on Toomas Vavilov.

Esineb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester Toomas Vavilovi juhatusel.

Kavas

* André Jolivet – Trompetikontsert nr. 2 (solist Gatis Gorkuša)
* Heimar Ilves – Sümfoonia nr. 2 (II Largo)
* Beethoven – Sümfoonia nr 5 op. 67 c-moll.

Ülekannet Estonia kontserdisaalist vahendavad toonmeister Maido Maadik ja toimetaja Kersti Inno.

Enamikule eestlastest tundmatu, kuid ääretult andekas Heimar Ilves oli suure osa oma loomingulisest elust nõukogude võimu surutise tõttu tagaplaanil, samal ajal kui tema isiksust ja muusikat on paljude selle valdkonna inimeste (D. Šostakovitš, J. Rääts, R. Matsov, E. Tamberg, R. Kangro) poolt peetud erakordseks ning omaette nähtuseks 20. sajandil
Heimar Ilves sündis 15. septembril 1914 aastal Venemaal Orjoli kubermangus. 1916. aastal asus ta pere Eestisse.
Ta õppis 1932-1937 Tallinna Konservatooriumis klaverit Theodor Lemba klassis ning aastast 1937 kompositsiooni Artur Kapi juures, lõpetas kooli aga Heino Elleri juhendusel 1949. aastal.
Heimar Ilves järgnes 1945. aastal oma saksa rahvuse tõttu represseeritud emale Uuralitesse, töötades 1948. aastani Permi oblastis metsatöölisena.
Konservatooriumi lõputööna esitatud Esimese keelpillikvarteti kohta kirjutas ajaleht “Noorte Hääl” 25. septembril 1949 järgmised read: “Vaatamata reale puuduseile teose vormis ja sisulises arenduses, on esitatav teos noore autori hinnatavaks saavutuseks, mille värske helikeel ja isikupärane käsituslaad eeldavad edasist loomingulist kasvu.”
1948 alanud “formalismivastane kampaania” Nõukogude kultuuris jõudis ka Ilveseni ning tema looming vaikiti maha.
Teise sümfoonia (1964) valmimise järel kirjutas muusikateadlane Avo Hirvesoo sellest ajalehes positiivse artikli pealkirja all “Igaveste mõte sümfoonia”. Roman Matsov juhatas seda teost edukalt ka mitmel pool Nõukogude Liidus ja Saksa Demokraatlikus Vabariigis ning pidas Ilvest üheks eesti suurimaks sümfonistiks.
Teise sümfoonia teine osa Largo on Ilvese seni enim kõlanud teos.
Ilves luges Tallinna Konservatooriumis muusikaajaloo loenguid ning oli tudengite seas väga populaarne. Kui Ilves 1965. aastal, vaatamata üliõpilaste protestidele, Konservatooriumist vallandati, hakkasid paljud ärksamad tudengid käima Ilvese juures kodus Niguliste tänaval ja neist tihti öötundideni kestvatest koosviibimistest sai paljudeks aastateks traditsioon.
Ilvese juures ei käinud ainult tudengid, vaid ka paljud professionaalsed muusikud ja erinevate eluvaldkondadega seotud inimesed, nagu näiteks orientalist ja tõlkija Haljand Udam, astroloog Igor Mang, geoloog Rein Einasto.
Koosviibimistel osalesid tihti ka Jaan Rääts, Arvo Pärt ja Andres Mustonen ning ka kunstnike ja kirjanike ringkondadega oli Ilvesel tihe kontakt.
Pikemaajaliseim sõprus oli tal dirigent Roman Matsoviga (1917-2001), kes oli ka peamine Ilvese sümfoonilise muusika propageerija. Matsovi juures tutvus Ilvese sümfooniatega ka Dmitri Šostakovitš, kes olevat tunnistanud, et nende näol on tegemist väljapaistva nähtusega 20. sajandi sümfonismis.
Muusikas hindas Ilves üle kõige toona põlu all olnud vanamuusikat ning gregooriuse koraali ning tema kodus toimunud “ööülikoolides” oli neist asjust palju juttu.
Heimar Ilves suri 2. veebruaril 2002 Tallinnas.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})