Ooperi loomine on enamikele heliloojatele kõige auväärsem ülesanne. Ka need, kelle teoste hulgas see žanr puudub, on südamepõhjas ikka igatsenud kirjutada ooperit – sellekohaseid unistusi ja soove on leitud pea kõikide suurte heliloojate mälestustest või kirjavahetustest.
Beethoven on sümfoonik, sümfoonia on sümfooniateooria uurijate sõnul ilmalik missa.
Beethoven oli teatrimuusikaga väga hästi kursis ja 1803. aastal sai ta Viini teatrist ooperitellimuse – töö jäi aga pooleli seoses teatriomaniku vahetusega.
Aastapäevad hiljem sai ta uue tellimuse kirjutada prantsuse süžeele ooper ning Beethoveni ainsa ooperi ("Leonore") esimene redaktsiooni jõudiski lavale 1805 (mängiti kolm korda).
Teine redaktsioon jõudis lavale 1806 ja seda mängiti kaks korda – mängukavast mahavõtmine toimus põhjusel, et muusikaline teostus on vilets. 1814 tuli lavale "Fidelio" kolmas redaktsioon (ooperi nime muutmist nõudis teater) – ning see tuli, et jääda.
Tiia Järg tsiteerib ooperidirigent Gustav Mahlerit:
"Saksamaal on olnud kolm täiuslikku ooperikomponisti: Mozart, Wagner ja Lortzing. Beethovenist ja tema "Fideliost" ma ei räägigi. Ta on väljaspool arvestust - mida ta ka poleks ette võtnud, ikka on tulemuseks suurteos."
Beethoven ise olla parimaks ooperiheliloojaks pidanud Luigi Cherubinit ja ta ka ei varjanud oma sümpaatiat Cherubini ooperite vastu.
Saates on juttu Beethoveni esimesest biograafist – Anton Schindlerist, kes alguses nimetas kõnevihikuid pühadeks, hävitas hiljem 400st kõnevihikust 5/8 ja kirjutas sinna sisse uut teksti.
Tema soov oli vahetada järelejäänud kõnevihikud ja Beethoveni käsikirjad eluaegse pensioni vastu.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.