Minna Lindgren on Soome kirjanik ja muusikateadlane.
1990ndatel oli ta Yleisradio muusikajuht ning on viimastel aastakümnetel teinud mitmeid raadiosaadete sarju klassikalisest muusikast.
Julgelt ja lustakalt käsitleb ta klassikalise muusika traditsioone ja dogmasid.
Klassikalise muusika sfääri kajastav lühijuttude kogu "Muusika on tõsine asi" ilmus esmatrükis 1998.
Lood on siia kogutud Iltalehti veergudel ja Yleisradio saadetes avaldatu põhjal.
Jutte loevad Liina Vahtrik, Jüri Aarma, Jan Uuspõld ja Liivika Hanstin.
Minna Lindgreni jutud tõlkis Piret Pääsuke.
Helioperaator on Külliki Valdma ja toimetaja Tiia Teder.
Sari valmis Klassikaraadio ja Raadioteatri koostöös aastail 2018 ja 2020.
Katkend jutustusest "Raasuke fuugat" (Ripaus fuugaa)
Beethoven vihastas tõsiselt Anton Diabelli peale. Too kõlupea julges saata oma valsinikerdise viiekümnele oma arust tähelepanuväärsele heliloojale palvega, et igaüks looks sellest lühikese variatsiooni.
Beethoven polnud sugugi meelitatud, kui nägi nimekirjas oma nime Kalkbrenneri, Czapeki, Dietrichsteini, Voriseki, Kerzkowsky, Horalko, Gelineki ja teiste selliste tüüpide seas.
Kättemaksuks maailmale komponeeris Beethoven senini ületamatud rekordilised variatsioonid klaverile – sugugi mitte väikese daktülilise minutivalsi, vaid 33 variatsiooni, millest küpses ligi tunnipikkune variantide rida.Niisiis tõstis Beethoven vihast haaratuna varieerimistehnika uuele tasemele.
Varem valmistati variatsioone justkui videvikutunnil suvalist suppi: kraabiti kapist välja trillerdusi ja lõõritusi, segati need teemasse ja puistati lõpuks peale raasuke rütmilisi nõtkutusi. Osavad supikeetjad kasutasid maitsestamiseks generaalbassi, kontrapunkti, motiivitehnikat, hemiooli ja basiilikut.
Bach oli lausa nii varmas eksperimenteerima, et lisas oma variatsioonidesse treppe, peegleid ja käänakuid ehk fuuga võtteid, misjärel supist sai hautis. Beethoven oli esimene, kes kasutas variatsioonitehnikat terve teose konstruktsiooniks.Brahms muidugi ei saanud jätta Beethoveni retsepti proovimata. 1873. aasta suvel tahtis ta teha kummarduse Josph Haydnile, keda imetles.
Ta valis teemaks Haydni puhkpillidivertismendist B-duuris teise osa, mis kostis tema kõrvus taevaliku koraalina.
"Sõrmeotsatäis polüfooniat! Liitrite kaupa tempovahetusi! Üks siciliano! Ajada keema skertso! Lühidalt hautada mollis!" hõikus Brahms ja keeras Haydni teemast kokku kaheksa variatsiooni. Lõpuks valmistas ta veel üllatuse päris uue retsepti järgi:
"Haki teema viie takti pikkusteks juppideks ja vispelda nõnda saadud segust 16 lisavariatsiooni, millest tuleb Haydni variatsioone krooniv järelroog ehk finaal."
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.