Millised on teie mälestused lastekirjandusest?
Mul oli lapsena umbes kolm-neli raamatut, mida järjepanu muudkui lugesin.
Üks rääkis sipelgas Ferda ja tema sõprade võimsast võitlusest, teine koer Nässu kurvast ja ebatavalisest elust ning nende kõrvale lugesin ka muidugi igasugust kraami, aga peamised raamatud olid ikka need, mida ikka ja jälle kätte võtsin ja mille peale ema-isa kindlasti mõtlesid: "jälle sa loed seda Ferdat!"
Milline on tõhus lastekirjandus?
Lastekirjanikud ise ütlevad, et last ei tohi alahinnata. Tegelikult on lapsed hirmus nutikad, väga nõudlikud ja kui neile miski ei meeldi, siis nad ütlevad ka kohe välja, et see on üks suur jama.
Lastekirjandus peab olema lõbus, õpetlik, kvaliteetne, kirju-mirju ja hästi originaalne.
Kui võtame näiteks Piret Raua raamatud lastele, on need ju nagu teisest maailmast! Avavad lapsele ja ka täiskasvanule hoopis teise pilgu elule.
Kuidas sobitub sellesse raamistikku kõnealune teos, Anti Saare uus raamat "Suur koogitegu"?
Anti Saare raamatu "Suur koogitegu" kohta võib öelda, et tegemist on täiusliku lasteraamatuga, sest seda on väga hea lugeda, selles on nii õpetlik kui ka praktiline iva (kuidas teha pannkooki?), palju sõprust, ka väikeseid naginaid, nagu elus ikka.
Ja lisaks kõigele on see perekond Pärna poolt väga vahvalt illustreeritud.
Olgugi et teksti on raamatus ju õigupoolest üsna vähe, joonistusid tegelased, eriti Ants ja Anna, väga selgelt välja.
Jah, praktiline elu toob välja inimeste head ja halvad küljed. Kunagi laulis Vladimir Võssotski, et kui tahad teada, milline inimene tegelikult sisemuses on, mine temaga mägedesse matkama. Anti Saare puhul võime öelda, et kui tahad teada, milline inimene tegelikult sisemuses on, hakka temaga koos pannkooke tegema. Tundub ju lihtne tegevus, aga kui sa pole seda varem teinud, retsepti ka väga hästi ei tea, võivad avaneda sinu head ja halvad küljed ning ka sinu "kaaskoogitaja" erinevad tahud.
Kellega teie ennast rohkem samastasite, kas Antsu või Annaga?
Kuna ma olen mingil määral täiskasvanu, leidsin sealt hoopis teise kihte.
Minu jaoks kasvas sellest raamatust ühe tegelasena välja hoopis kogukond. Meie naabrid, inimesed, kelle seas elame ja kellele me loodetavasti soovime ainult head.
Täiesti omaette seltskonna moodustasid priitpärnalikud koerad, keda siin raamatus kohtame joonistatud tegelastena, kes otseselt tegevusse ei sekku.
Ja kanad! Üks mu lemmikpaarislehekülg kujutab kahte peategelast, üks teisele taigent pähe valamas ja mune koksimas. Aga meie jaoks on ju oluline teada, kust munad tulevad.
Siin on kuus õrrekana, kes mitte lihtsalt ei mune, vaid neil on meile kõigile anda ka sõnum: "Yes, sir, I can boogie, but I need a certain song." See kanade sõnum oli minu jaoks alltekstina väga mõjuv.
Lisaks tollele kananipile on raamatus hästi palju trikke ja neid tuleb igal uuel lugemisel üha rohkem esile nii pildi kui ka teksti tasandil. Tihtipeale on autor seda teadvustanud, aga mõnikord peab ise otsustama, kas tegu on veaga või trikiga.
Jaa, ühes tekstikohas nägin minagi, et autoril hakkab värss lappama, aga samas seletas ta ka, et läkski lappama!
See on hästi vahva trikk, mille autor on just teksti tasandile peitnud. See annab lahedat mängulisust juurde kogu Anti Saare loomingule ja ka tema elule. Anti teeb ju ka väga vahvaid lauamänge.
Tegelikult on raamatuski üks lauamäng, kus saab käia poes. Eks poeskäik kipubki teinekord, eriti sihukesel libedamal ajal, mänguks muutuma. Vahel lähed poodi, aga lõpetad hoopis traumapunktis.
Meie tegelastel õnneks nii halvasti ei lähe ja neil on kodus isegi vann, kuhu saab hästi palju piparkoogitaigent teha, ja mis kõige vahvam, seda siis suusakeppidega segada.
Leelo Tunglaga vestlesime äsja pikemalt jõulusalmidest. Kas teil on jõulusalm juba peas?
Praktiliselt igal aastal olen olnud üsna laisk ja lugenud jõuluvanale tegelikult ühte ja sedasama salmi, mis pärineb Olavi Ruitlase sulest.
Aga ma üritan sel aastal, kui juhtub, et jõuluvana lastakse enese isolatsioonist välja mõne uue salmi õppida, et noh, ilmselt jälle Ruitlaselt.
Aga miks mitte ka Leelo Tunglalt, kellelt ju sel aastal taasilmus väga vahva jõulusalmide raamat ("Kirjad jõuluvanale", Tänapäev 2020).
Anti raamat on kirjutatud värsis, mis on tema senises loomingus pigem ebatavaline. Eestis ei ilmu enam liigselt lasteraamatuid, mis oleksid läbivalt värsis kirjutatud. Kas see on vanamoodne?
Ma arvan, et tore rütmiline ja riimiline luule peab ajale väga hästi vastu. See ei pruugi mõnes mõttes keeleliselt olla kõige huvitavam. Peab olema väga hea riimi- ja keeletajuga, et see välja kanda ja Antil on see kahtlemata õnnestunud.
Lugemisel jääb hea tunne, sest ta pole läinud labasele libedale jääle, vaid on stiilipuhtalt kõik välja vedanud. Väga suuri n-ö riimieksperimente siin ei ole, aga kõik, mis on, töötab väga hästi.
Olen ise välja mõelnud riimi catering-heitering, aga ma ei ole veel suutnud sellele luuletust kirjutada, see vist ootab oma aega või annan selle riimi mõnele paremale luuletajale ära.
Aga ma loodan, et Anti jätkab vahvasti oma luuletajateed, sest esimene kook on küll väga hästi küpsenud.
Kuidas mööduvad teie jõulud, kas kirjanduse saatel?
Ma loen praegu hästi paksu raamatut, hiina autori Liu Cixini teost "Pime mets", mis, ma arvan, kannab mind uude aastassegi. See on väga hea lugemine, aga kuna ma olen füüsiliselt väga halvas vormis ja raamat on üle kuuesaja lehekülje paks, siis mul lihtsalt väsib käsi ära ja ma jään magama.
Seetõttu usun, et raamatust jätkub ka jõulude ajaks. Aga kui otsa saab, siis võtan midagi kergemat, näiteks Leelo Tungla.
Päkapikud tõenäoliselt "Pimeda metsaga" hakkama ei saa, aga kas ja kellele peaksid nad viima Anti Saare "Suure koogiteo"?
Nad võiksid selle viia kõigile headele lastele, ja nagu me teame, on kõik lapsed head.
- Kuula kirjandussaadet "Gogol":
https://klassikaraadio.err.ee/1198003/gogol-pakub-kirjandusliku-joulueri/1139773
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.