Veronika Kivisilla
Lebades jäägitult rannal
iseenda pinnalaotusena
peaaegu liivaks pihustunult
sõrmed surutud Silurisse
kannad kindlalt Kambriumi
ei ole minagi muud
kui üks brahhiopood
avan ja sulgen ja avan taas
oma karbipoolmeid
hingan ja haaran
ühe tõmbega kogu
eksistentsi ja ühisosa
lehvikukujulise kivistisega peopesal
kellele sosistan:
tere kallis kaim
oled hästi säilinud
hingede kriginal
kangutab ta valla
oma kivistunud lõuad
ja äratundmine valgustab meid
sest üks ja sama
ja ainus arm
on meid loonud ja vorminud
lubanud olla ja anduda
ja randuda sellesse randa
(Luulekogust "Salutatio")
*****
Ma sündisin, kui meri oli jääs,
kõigi aegade külmim talv
ja ema pidi minema sauna sooja.
Kevad ent rajas teed, jää püsis kaua veel,
hülged poegisid, mehepojad püüdsid räime.
Tuli uusi kevadeid ja mina, paneelmaja plika,
tahtsin, et otse varvaste ees algaks meri,
kui ka varbad saavad märjaks.
Algaski - iga veelomp oli meri ja meretagune maailm.
Ja vahel lõid lained üle kummikuääre.
Korteri nelja seina
ja uhke saksakeelse raamatu kaante vahel
loksus ürgmeri oma elukatega,
Leben in der Urzeit.
Ema õpetas rookima räime,
ikka korraga kaks kilo hõbedat.
Õppisin mõtlema kõik mürad meremühaks,
kuulsin merd isegi huugavates suurlinnades,
kõige kurvemate hotellide
kolisevates vannitubades ja torustikes.
Elu lainetas tihti üle kummikuääre,
ei hoidmud mulle ainult hõbedat,
aga nägin oma silmaga,
kuidas hülged poegisid,
leidsin armsama, kellega koos süüa räime,
ei unustanud olla osake ürgmerest
ja teadsin, mis teha,
kui varbad on saanud märjaks.
(Luulekogust "Kolm sõlme", koos Adam Culleni ja Øyvind Rangøyga)
Kristel Algvere
Merehurmarohi
kitkusin sirelipõõsa ja paju
ja vanade sangleppade alt
õitsvaid naate ja vereurmarohtu
saagisin kuivanud oksi
hangusin niidetud heina
rohisin samblasegust peenart
kloppisin vaipu ja voodikatteid
pesin käterätte ja linu ja püüre
võtsin kempsust ämblikuvõrgud ära
meri hurmab mind, kutsub
hallhaigur lendab üle, kraaksatab
luiged kluugutavad, kajakad kisavad
õhtune udu lõhnab soolaselt
madalad vahused pilved mere poolt
tõttavad üle päikseloojangutaeva
ma seisan vereurmarohud käes
keset hoovi ja ei lähe mereäärde –
merehurmarohi toimib
(Luulekogust "Merehurmarohi")
. . .
IGATSEN suveõhtuid hiiumaal
tumedat jahedat kööki
rohelust akna taga hiilgamas
aja peatumine köögis
kus hetkeks kedagi ei ole
tume lagi, põrand, toolid
ja roheline hiilgav põrnikas õues
soe vaikus, hingamine
tulla kirkast õuest tumedasse tuppa
seisatada, vaadata aknast
igavesti kestva suve valgust
mälestustes seisan seal ikka ja jälle
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.