Katkeid Tõnu Õnnepalu jutust raadiomikrofoni juures:
"Need raamatud on mulle olnud äratundmiste allikaks või enda äratundmiseks. Äratundmine, arusaamine, millegi juurde jõudmine ja iseeneses millegi äratundmine. Miks me muidu raamatuid loeme, kui ikka iseenda pärast. Et iseendast aru saada või iseendani jõuda. See ei ole meile kingitusena antud, vaid on terve elu rännak, et iseennast ära tunda.
Raamatud on meile teinekord abiks. Mulle on olnud. Mul on sellised kord ära tuntud ja siis tuttavaks jäänud raamatud, millele (või kellele) olen jäänud truuks, igavesti ja ikka jälle võtan neid kätte ja loen. Nendest tahangi rääkida teistele, et kuulutada oma armsaid raamatuid.
Suured äratundmised on ikka elu algusepoole leitud. Need raamatud mis saavad tähtsaks, need jäävad ja loed neid uuesti ja uuesti. Ja siis sa ei loegi enam niivõrd seda raamatut, mis on nagunii poolenisti peas ja meeles, vaid sa loed iseennast ja oma mälestusi, omaenda aega ja mõtteid ja näed kuidas oled nüüd oled hakanud teistmoodi asjadest aru saama ja näed neid uues valguses. Mis muidugi ei tähenda, et ainult vanu raamatuid peab lugema. Mina tahan ka lugeda uusi raamatuid, kuid nendest saab harva niisugust tähtsat raamatut. Nii nagu esimene armastus on vaid üks kord, nii on ka raamatutega."
Tõnu Õnnepalu salvestas saateid Klassikaraadio stuudios juuni alguses ja kuna tema enda raamatud olid kaugel, tuli käia uurimisretkedel Tallinna raamatukogudes.
"Sellest miskipärast üldse ei räägita, et Eestis toimub juba pikemat aega ulatuslik raamatute hävitamine. Ja mitut pidi. Inimesed loobivad välja raamatuid, mida nõukogude ajal kokku osteti ja kuhjati sektsioonkappide riiulitele. Kui on vaja kolida või korterit remontida, on raamatud on ees ning visatakse välja – pehmes versioonis kuhugi uuskasutusse, mis on äraviskamise teine nimi.
Kahjuks on rahvaraamatukogudel sama häda, et pole ruumi. Raamatuid ilmub väga palju, inimesed tahavad laenutada uusi väljaandeid ja vanu raamatuid loetakse vähe. Siis raamatukogu töötaja vaatab oma tabelist, millist raamatut ei ole laenutatud juba mitu aastat ja see visatakse välja ukse taha kasti. Niimoodi nad kaovad.
Tallinna keskraamatukogu on jäänud niivõrd vaeseks, et seal ei ole enam mitte midagi. Näiteks need raamatud, millest ma saates räägin – see on ju kõik üldiselt klassika, midagi eksootilist ei ole, aga paljusid neid raamatuid keskraamatukogus ei ole enam. Suur ja rikas Tallinna linn on piisavalt kitsi, et mitte eraldada oma keskraamatukogule ruume, kus raamatuid hoida. On ilus hoone teenindamiseks, aga pole kohta kus raamatuid hoida.
Õnneks saab Esteri kataloogist raamatuid üles otsida. Tallinnas on kaks kohta, kust saatesarja jaoks vajalikke raamatuid leidus – Nõmme raamatukogu ja endine Teaduste Akadeemia raamatukogu, mis kuulub nüüd Tallinna Ülikooli alla, aga on endises kohas ja hubane paik. Kuna ta pole olnud laenuraamatukogu, siis on raamatud seal heas korras ja eksemplaarsuses.
Raamatute kurva saatuse juures on üks positiivne pool – sa võid endale soetada suurepärase raamatukogu poolmuidu või täiesti tasuta!"
Sarja "Äratundmised" esimene saade on pühendatud Ernst Enno luulele.
Tõnu Õnnepalu sõnul on Enno jätkuvalt inimestele armas ja teda antakse ikka ja jälle välja ja vanadki raamatud on kogudes alles.
Alles hiljuti ilmus Ernst Enno kogumik "Imelikku rada pikka", Lauri Sommeri koostatud ja huvitava järelsõnaga.
Tõnu Õnnepalu:
"Raamatuid hoiavad alles mitte raamatukogud ja riiulid vaid lugejad – ainult ja ainult, Kui raamatut loetakse, siis ta säilib. Kui teda ei loeta, siis ta paratamatult kaob."
"Äratundmised" on Klassikaraadios pühapäeviti kell 9.05 ja kolmapäeviti kell 21 alates 27. juunist.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.