Tõnu Õnnepalu:
1973. aastal ilmus eesti keeles Ain Kaalepi tõlkes Fernando Pessoa luulekogu "Autopsühhograafia". "Loomingu raamatukogu" sarjas ilmunud siniste kaantega raamatukene on läbi aegade inspireerinud nii mõndagi eesti poeeti ja olnud lugejatele hingeliseks toeks. Niisamuti ka mulle.
Mäletan väga selgesti end istuvat Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus, minemata loengusse, lugedes Pessoad: "Suured on kõrbed ja kõik on kõrb".
Pessoa on olnud minu jaoks üks suuri äratundmisi. Olen midagi ära tundnud iseenda kohta või saanud temalt sõnad sellest rääkimiseks.
Kuna tõlked alati on vaid tõlked, eriti luule puhul, ning tahaks ikkagi teada saada mis seal päriselt on, hakkasin asja sügavamalt uurima, otsima teisi tõlkeid (prantsuse keeles) ning uurima originaale. Ning lõpuks võtsin kätte ja tõlkisin raamatukese tema luuletusi (toim. – Fernando Pessoa / Álvaro de Campos – "Tubakapood" Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmus 2010).Rääkides Fernando Pessoast (1888-1935) peab täpsustama, kellest me räägime. Või ei räägigi me kellestki?
Juba tema perekonnanimi on kummaline. Portugali pessoa tuleb ladina sõnast persona, mis tähendab kedagi ja samas eikedagi, aga ka maski. Nagu eesti keeleski ütleme – "kedagi pole" või lihtsalt: "kedagi", mõeldes "ei kedagi" – keegi on ühtlasi eikeegi.
Ja justkui oma nimest tiivustust saades Pessoa paljundas ennast õige mitmeks tegelaseks, mitmeks kellekski, kel igaühel on oma nimi, persoon ja elulugu. Kõik nad kirjutasid omi luuletusi ja proosat isemoodi.Ta nimetas neid heteronüümideks. Need pole pseudonüümid, mis on üks tavaline asi kirjanduses ja kirjanduselulises mängus – et võetakse endale oma tõelise identiteedi peitmiseks kirjanikunimi.
Pessoa puhul ei olnud oma isiku varjamine üldse motiiviks, sest õigupoolest ta oma eluajal peaaegu midagi ei avaldanudki ja laiem publik ei teadnud temast midagi. Temast jäi maha suur kastitäis käsikirju, mida järeltulevad põlved on lapanud ja välja andnud.
Neid autoreid või tegelasi seal kastis oli vähemalt viis. Peale Pessoa on kõige mahukama luuleloominguga tema heteronüüm Alvaro de Campos, kes oli laevandusinsener, kosmopoliit ja kirjutas vabavärsilist, väga modernset luulet. Tuntuim osa Pessoa loomingust ongi Campose oma.
Siis Ricardo Reis, kes oli arst ja viljeles ranget klassikalises värsimõõdus luulet, ning Alberto Caeiro – lihtne mees kes kirjutas lihtsaid värsse.Kõige lähedasem Pessoale endale oli kindlasti Bernardo Soares, kellele võib omistada pika ja vormitu proosateose "Rahutuse raamat". Ta oli tagasihoidlik ametnik, kes käis nähtamatul kontoritööl ja vabadel tundidel pani oma päevikusse kirja imelikke maailmavastaseid mõtteid.
Niisiis Pessoa paljundas ennast, lõi endale omamoodi kirjandusliku seltskonna. Nende pärandina on olemas suur hulk luuletusi ja muud loomingut.Pessoa loomingu tähendus sai selgeks alles palju aastaid peale tema surma, pärast teist maailmasõda.
Tänaseks on temast saanud XX sajandi luule võrdkuju või kehastaja kõigi oma heteronüümide erineva ja kummalise maailmaga, natuke autistliku või kõrvaltvaatava loominguga, milles ei puudu samas peen huumor ja suur energia.
Tõnu Õnnepalu sari "Äratundmised" on Klassikaraadios pühapäeval kell 9.05 ja kolmapäeval kell 21.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.