1988. aastal ilmus "Vikerkaare" veergudel Peeter Sauteri novell "Tallinn 84", millest sai hiljem väike raamatukene "Indigo".
Tõnu Õnnepalu sõnul oli see uudne ja värske lehekülg eesti kirjanduses.
"Sauteri tekst lõhkus klišeesid. Mäletan, kuidas see tekst mind rabas, et niimoodi saab või tohib kirjutada. Tollane eesti proosa, milles kindlasti oli mitmeid õnnestumisi – Mati Undil, Viivi Luigel ja teistel, oli siiski vormilt väga traditsioonilise proosajutustuse raamides. Küllap on ka nii, et iga põlvkond peab kirjanduse enda jaoks uuesti leiutama ja lõhkuma vana. Samas, me kunagi ei alusta mittemillestki, vaid kõik kasvab välja eelkäijate tööst. Nii nagu taimed kasvavad maast välja, ja kõik kasvab maast välja ning läheb maasse tagasi, kasvab ka meie vaimne sfäär kusagilt välja ja saab siis huumuseks, millest jälle midagi välja areneb."
"Raamatuid loeme ikka selleks et iseenda sügavustesse või kaugustesse kaduda, sealt midagi leida ja tagasi tuua, meelde jätta. Raamatud elavadki ainult lugejates.
Eseme või asjana on raamat lihtsalt üks surnud hunnik paberit, millele on trükimusta peale määritud, ta ei räägi ega laula. Rääkima ja laulma hakkab ta siis, kui me teeme ta lahti ja loeme, ja jäämegi lugema. Niimoodi on raamatutel oma saatus ka meie saatuses.
Nendel raamatutel, millest ma siin sarjas räägin, on minu jaoks elus püsiv koht. Olen neid lugenud läbi terve elu, sellest ajast, kui nende juurde sattusin, kahekümnendates eluaastates või isegi varem.
Läheb aegu mööda ja tuleb mingi tuju peale, mingisugune kurvastus, või lihtsalt suvi, ja tahaks midagi lugeda. Midagi uut ei tahagi, loeks midagi vana.
Loetud raamatu lugemine on alati rännak iseenda minevikku ja mälestuste radadele."
Õnnepalu meenutab äratundmisi "Indigost" ja perestroika-aegsest ning tänasest Tallinnast.
"Seda Peetri raamatut "Indigo" lugesin kaks korda, kui ta ilmus, hiljem ei olegi lugenud.
Mul on väga ere mälestus Peetrist endast ja ajast mil "Indigo" esimene katkend ilmus "Vikerkaares".
"Vikerkaar" hakkas ilmuma 1986 ja on omamoodi kurioosum, et ta ilmub siiamaani sellesama nime all, mille tähendus on nüüdseks üsnagi mujale nihkunud. "Vikerkaar" ja venekeelne "Raduga" asutati riigiisade poolt tollal noortega tegelemise kampaania raames.
Mäletan hästi seda ootust, et tuleb uus ja värske ajakiri ning seal on teistsugust kirjandust ja natuke neid ootusi ta siis ka täitis. Plaan oli ideoloogiline, aga välja tuli midagi poolenisti riigivastast.
Ajad hakkasid muutuma, algas perestroika ja inimesed julgesid rohkem öelda ja kirjutada, ehkki tsensuur oli veel olemas ja vastav ametnik istus ka "Vikerkaare" toimetuses.Kui Sauteri novell ilmus "Vikerkaares" pealkirjaga "Tallinn 84", oli juba ainuüksi selles pealkirjas midagi erilist ja kummalist.
Pealkiri meenutas olümpiat, "Tallinn 80", aga kuidagi nihestatult.
Peeter oli käinud Tallinna 7. Keskkoolis, praeguses Inglise Kolledžis ja inglise keel oli tal selge ning kuidagi oli ta kätte saanud ka biitnike, beat generation'i autorite raamatuid. Kindlasti mõjutas teda Allen Ginsberg oma luulega, Jack Kerouac oma teelolekuromaaniga "On The Road" või, Lawrence Ferlinghetti, kelle luulet ta hiljaaegu tõlkis terve raamatu.Ma polnud kindlasti ainus, kes Peeter Sauteri "Vikerkaares" ilmunud proosatükist innustust sai. Praegu on kummaline ette kujutada, et kirjandusajakirjas ilmunud looke oli nagu mingi popkultuurinähtus, mida loeti ja millest paljud rääkisid.
Aeg oli teistsugune – nüüd juba ammune aeg, sügaval XX sajandis. Samas see kõik tundub olevat nii lähedal, peaaegu et eile, või peaaegu et hoopis homme. Ei tea, kas ajad ongi niiväga muutunud."
"Äratundmised" on suvesari ning Tõnu Õnnepalu pakub igas saates ühe "palverännaku" või retke käsitletava raamatu juurde. Peeter Sauteri "Indigo" radadel soovitab Õnnepalu minna südasuvisesse Tallinna suvitama.
"See aasta kõige valgem aeg, varasuvi ja kesksuvi, kui pärnad hakkavad õitsema, on ainuke aeg, mil Tallinn on ilus, mil kõik kole on varjatud suure valguse ja rohelusega.
Nii nagu on raamatutel oma saatus on oma saatus ka linnadel. Euroopa suured linnad tehti valmis umbes 100 aastat tagasi, enne maailmasõda. Siis said suured linnad, Pariis ja teised oma praeguse kuju ning maailm sai oma kuju, mis siiani kestab.
Linnade suurus, väiksus või hiilgus on pärit sellest ajast. Meie kandis läks niimoodi, et tsaaririigis ehitati Helsingist uhke Soome suurvürstiriigi pealinn, aga Tallinn jäi selle varju, kui Tsaari-Venemaa kõige väiksema kubermangu pisike pealinn.
Nii see väike saksa linnakene siin kiratses ja jäi kuidagi pooleli ja laokile. Ainus valmis asi on siin ammusest ajast saksa bürgerite väike vanalinn ja Toompea.
Et Tallinnaga jälle sõbraks saada, soovitan suvitamist Tallinnas. Kusjuures praegu on haruldane võimalus rännata otsekui minevikus, sest Tallinn on jälle natuke nagu 1990ndate aastate alguses ja Raekoja platsil kuuleb vaid eesti või vene keelt ning mõnda üksikut soomekeelset lausekest. Jälle on ta kuidagi kokku tõmbunud oma pisikesse saatusse.
Samas, kui on suvi ja päevad on peaaegu lõputud ja taevas on nii kõrge ja merelt puhub värske tuul, ja kajakad karjuvad ja rästad laulavad varahommikul, siis on Tallinnas ka midagi lõpmata suurt.
Sauteri jälgedes matkates tuleb kindlasti sõita trammiga, sest trammid on samasugused nagu siis. Tallinna trammis on üks igavik.
"Indigo" ja teiste Peetri raamatute jälil tuleks kindlasti astuda ka mõnda tolleaegsesse baari ja kohvikusse, "Moskvasse" ja "Pegasusse".Pärast "Indigot" on Peeter Sauter kirjutanud virna raamatuid ja muidugi on see kõik laienenud ja süvenenud ja läinud ühte või teise äärmusse, aga ometi on "Indigos" kogu Sauter juba olemas nagu pungas.
"Ma tahan rääkida, aga ma ei oska rääkida," algab "Indigo". Sellest algab kogu kirjandus ja ka iga autori kirjutamine – Ma tahan rääkida, aga ma ei oska.
Need kes oskavad, hakkavad ka kirjutama, aga kahjuks neil ei ole midagi öelda. Kui sa juba oskad, järelikult on seda juba öeldud. Järelikult see pole sina, vaid sa ainult korrutad mingeid tõdesid või niiöelda tõdesid.
See, mis sinul on öelda ja mida sa tahad öelda, seda pole keegi päriselt veel öelnud ja kuidas sa siis saad seda osata? Ja siis sa proovid ja proovid ja proovid, elu lõpuni."
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.