"Autori mõttele saame lähemale, kui tunneme kunstniku ajastu märke, sest looming on ajastu märk ja kunstniku isiksuse peegel," kinnitab muusikateadlane Tiia Järg kaheksaosalises saatesarjas kuulsa klassiku elust ja loomingust.
Tiia Järg tõdeb, et loojate elulugu võiks teada.
Niivõrd palju on muusika kirjutamine alati olnud seotud helilooja eluga, ümbritseva keskkonnaga, hariduse ja sotsiaalse pagasiga, ka saatusega, kui soovite.
Kas elulugu ja laiemalt ka ajalugu tundmata me oskame märgata detaile, vihjeid, alltekste – mis on teoses?
Ent just nende kaudu jõuame teoste sõnumini hoopis paremini. Igasugune teadmine kirjutamise aja ja ühiskonna, ka helilooja suhete kohta on väga olulised.
Saatesari on pühendatud Ludwig van Beethoveni 250 sünniaastapäevale.
1911 aasta detsembris kirjutas helilooja Anton Webern oma kolleeg Alban Bergile: "Vähe asju on nii imelised kui jõulud. Kas mitte niisama ei peaks pühitsema ka Beethoveni sünnipäeva?"
"Helilooja elulugu on kasulik teada, kui tahetakse vaimus läheneda loojale ja ma ei mõtle ainult heliloojaid," ütleb Tiia Järg.
"Vaja on empaatiat, kui tahate kunstnikku mõista – mida inimene on läbi elanud enne teose sündi."
Saatesarjas rullub kuulaja ees lahti ülevaade Beethoveni eluloost.
Tiia Järgi arvates saaks kuulsuse elu alapealkirjaks panna – Kas olude tõttu või olude kiuste?
Järgi sõnul on Beethovenile vaja kaasa mõelda ja kaasa tunda, alles siis saab tema muusikast tõeliselt puudutatud.
Kuulaja saab ülevaate ka Beethoveni loomingust. Iga teose sünnile eelnenud sündmused saavad mõtestamise.
ESIMENE SAADE
Beethoven eesti kirjasõnas ja kultuuriruumis
Aasta 2020 on üleilmselt kuulutatud Beethoveni aastaks, sest aegade suurima sümfonisti sünnist saab mööda 250 aastat.
Laiemalt mõeldes on aga see igati paslik ajend uuesti läbi lugeda mõni raamat Beethovenist või kuulata tema teoseid. Kooli muusikatundidest on arvatavasti kõigil meeles õpetaja jutustatud lugu heliloojast, kes ei kuule. Ning Beethoveni teostest kasvõi ühtainsat oleme me kuulnud ju kõik.
Tiia Järg pöörab kuulaja tähelepanu tõsiasjale: "Seotus Beethoveniga on eestlastel üsna kauane ja väga ühene, kui vaid tuletame meelde, et üks osa Beethoveni tsüklist "Kuus laulu häälele ja klaverile" kõlas esimesel üldlaulupeol Tartus 1869."
Kirjalike allikate põhjal saab aga väita, et seesama Beethoveni laul "Kõik taevad laulvad Jehhoovale kiitust" tuli esitamisele juba mitukümmend aastat enne esimest üldlaulupidu Paistu kirikus toimunud tseremoonial ning on ka teada, et oma populaarsuse tõttu jäi see Beethoveni laul veel mitme meie järgmisegi laulupeo repertuaari.
Seega – Beethoveni muusika on meil laiemale üldsusele teada juba tükimat aega.
Ometi – kas me teame, milline oli valu ja vaev, mis saatis seda suurt loojat – heliloojat, kelle suuruses ei kahtle maailmas mitte keegi.
Kes on siis Beethoven, kuhu ulatuvad ta juured ja milles väljendus tema alatine vabaduseiha ja mässumeelsus?
Flaami juurtega helilooja täpset sünnikuupäeva võib vaid oletada, sest kirjalik märge tema kohta esineb esmakordselt alles kirikuraamatus ristimise ülestähendamiseks.
Siit algab Tiia Järgi jutustus mehest, kelle samm muusikaliteratuuri liivarannal on kõigutamatult sügav sajanditeks.
TEINE SAADE
Sümfonist Beethoven – ja ikkagi ooper
Ooperi loomine on enamikele heliloojatele kõige auväärsem ülesanne. Ka need, kelle teoste hulgas see žanr puudub, on südamepõhjas ikka igatsenud kirjutada ooperit – sellekohaseid unistusi ja soove on leitud pea kõikide suurte heliloojate mälestustest või kirjavahetustest.
Beethoven on sümfoonik, sümfoonia on sümfooniateooria uurijate sõnul ilmalik missa.
Beethoven oli teatrimuusikaga väga hästi kursis ja 1803. aastal sai ta Viini teatrist ooperitellimuse – töö jäi aga pooleli seoses teatriomaniku vahetusega.
Aastapäevad hiljem sai ta uue tellimuse kirjutada prantsuse süžeele ooper ning Beethoveni ainsa ooperi ("Leonore") esimene redaktsiooni jõudiski lavale 1805 (mängiti kolm korda).
Teine redaktsioon jõudis lavale 1806 ja seda mängiti kaks korda – mängukavast mahavõtmine toimus põhjusel, et muusikaline teostus on vilets. 1814 tuli lavale "Fidelio" kolmas redaktsioon (ooperi nime muutmist nõudis teater) – ning see tuli, et jääda.
Tiia Järg tsiteerib ooperidirigent Gustav Mahlerit:
"Saksamaal on olnud kolm täiuslikku ooperikomponisti: Mozart, Wagner ja Lortzing. Beethovenist ja tema "Fideliost" ma ei räägigi. Ta on väljaspool arvestust - mida ta ka poleks ette võtnud, ikka on tulemuseks suurteos."
Beethoven ise olla parimaks ooperiheliloojaks pidanud Luigi Cherubinit ja ta ka ei varjanud oma sümpaatiat Cherubini ooperite vastu.
Saates on juttu Beethoveni esimesest biograafist – Anton Schindlerist, kes alguses nimetas kõnevihikuid pühadeks, hävitas hiljem 400st kõnevihikust 5/8 ja kirjutas sinna sisse uut teksti.
Tema soov oli vahetada järelejäänud kõnevihikud ja Beethoveni käsikirjad eluaegse pensioni vastu.
KOLMAS SAADE
Beethoven oma ajas
"Suurest isiksusest mõeldes on üsna lihtne unustada keskkond, kus inimene elab, kasvab, kujuneb ja tegutseb," ütleb Tiia Järg.
Loojaga samal ajal elavate inimeste hinnangud on alati mingil määral inimese enese peegeldus – mida aeg edasi, seda objektiivsemaks muutub ka hinnang ja isiklik võrdlus muutub vähemtähtsaks.
Mida paremini tunneme suurte loojate lapsepõlve, saame ehk mõista – mida sellest ta paratamatult oma ellu kaasa võttis ja millest tahtis vabaneda.
Arutledes geeniuse noorpõlvest ja keskkonnast tsiteerib Järg Endel Nirki: "Isiksus on aktiivne eneseteostus läbi vastuolude, otsingute, kahtluste."
Looja ei tammu paigal, ta muutub läbi aja ja oma loomingu, miskipärast aga unustatakse tihti, et ka suured loojad on kunagi olnud väikesed lapsed ja saanud mõjutatud ümbritsevast keskkonnast, õppimisest, inimsuhetest ja ajaloolistest sündmustest.
Looja on alati seotud ka oma sõpradega. Beethoveni mõjukatel toetajatel – ertshertsog Rudolf, vürst Lichnowski, krahv Razumovski – oli hindamatu roll helilooja teoste sünnis.
Kas mälestused on usaldusväärsed?
Beethovenist on kirjutatud sadu raamatuid, inimeste mälestused temast on aga erineva kullaprooviga.
Saates on juttu Beethoveni kirjadest, aga mitte ainult tema omadest. Nii saame Pjotr Tšaikovski kirja kaudu teada, et kirjanik Lev Tolstoi nimetas Beethovenit täiesti andetuks. Tšaikovski ise on Beethovenit aga titulleerinud gigandiks, kelle muusikas on kõik täis tähendust ja jõudu.
Tšaikovski nimetas imetlusväärseks Beethoveni oskust hoida vaos oma inspiratsiooni hoogu.
Saates Beethoveni kirjadest ja käsikirjadest kuuleme tsitaate ühest Beethoveni kirjast (arvatavasti kirjutatud aastal 1796), mis avastati alles aastakümneid pärast helilooja surma.
Kõne all on ka pillide arengu seotusest heliloominguga. Näiteks Beethoveni eluajal hakati Viinis ehitama klavereid, mis olid heledama kõlaga ja kergema klaviatuuriga. Kuidas see mõjutas klaverile kirjutatava repertuaari muutumist?
Beethoven nimetas ise uusi pille "laulvateks klaveriteks" ja uuemaid instrumente ehitasid mitmed Euroopa klaverimeistrid. Muide, Beethovenile olid pillid tasuta.
NELJAS SAADE
Beethoven, isepäine geenius
Sarja selles osas kuuleme uuendustest, mida Beethoven tõi erinevatesse muusikažanritesse.
"Inimesed on rohkem oma aja, kui oma isa nägu", ütleb idamaa vanasõna.
"Beethoveni muusikast osa saades ei vaata me ainult mitte kahe sajandi tagusesse võlupeeglisse. Beethoven kõneleb meiega ka praegu, kui ainult vabastame end ümbritsevast mürast, et oma vaimu puhastada lasta," lausub muusikateadlane Tiia Järg saate sissejuhatuses.
Eraldi on siin esile toodud Missa Solemnis – eelviimane Beethoveni vokaal-sümfooniline suurteos, mis (ülekohtuselt) on jäänud tema sümfooniate varju.
Tiia Järg annab teada, et Missa Solemnise esimene tervikettekanne toimus Peterburis (!) 7. aprillil 1824 ning selle ettekande osalised olid Peterburi Saksa ooperitrupi liikmed, dirigendi nimi on aga teadmata.
Kuu aega hiljem kõlas teos küll Viinis, kuid mitte tervikuna ning seda õhtut jäädakse mäletama pigem Beethoveni 9. sümfoonia esiettekande tõttu.
Peterburis toimunud missa ettekanne oli ainuke terviklik esitus, mis toimus helilooja elu ajal – Beethoven oli sel kevadel 53 aastane ja paraku enam mitte hea tervisega.
Saates kuuleme, mis ajendas Beethovenit seda teost looma ja miks missa ei valminud tähtajaks vaid hulga aega hiljem.
Tiia Järg teeb ülevaate nendest teostest Beethoveni loomingust, mida esitati Eestis pärast Teist maailmasõda ning toob siia juurde ääremärkusi esituskoosseisude ja publiku reaktsiooni kohta.
VIIES SAADE
Beethoven, helilooja olude sunnil
Lapsepõlv oli raske. Beethoveni vanaisa, rahvuselt flaam, töötas Viinis õukonnamuusikuna ja pidas veinikeldrit. Isa Johann, samuti õukonnas palgal, abiellus 19-aastase lesega.
Pere esimene laps suri, teisena sündis Ludwig. Täpne sünnikuupäev puudub, kirikuraamatus on sissekanne tema ristimise kohta 17. detsember 1770.
Saates on vaatluse all Beethoveni elu, mis vanaisa surma järel kujuneb aina keerulisemaks, isa alkoholism süveneb ja ema haigestub. Suureneva vastutuskoorma vastukaaluks on väikesel Beethovenil kirg muusika järele hinges ainiti kasvamas.
Milline oli Beethoveni varajane eluperiood ja kuidas on elukäik seotud tema loominguga?
16-aastasena Viinis Mozarti juurde õppima läinud Beethoven sai õpipoisi staatust nautida vaid loetud tunnid, aga miks need õpingud katkesid?
Kes olid Beethoveni sõbrad, mõttekaaslased, toetajad ja õpetajad?
Tiia Järg räägib, et Beethovenil oli elu lõpuni tohutu õpihimu ning väidetavalt ta kahetses kibedasti oma vähest haridust.
Beethoven luges väga palju ning on teada, et Vene saadiku juures Viinis oli linna kõige suurem raamatukogu
ja Beethovenile oli selle uksed alati avatud.
https://klassikaraadio.err.ee/1162486/beethoven-250-5
KUUES SAADE
Beethoveni muusika klaverile
Kõikidest Beethoveni klaverile kirjutatud teostest enim on tähelepanu ja esitamist leidnud klaveripala "Für Elise".
Kes oli see salapärane daam, kellele teos on pühendatud?
Beethoveni põhipill oli klaver.
Viis klaverikontserti, sonaadid, bagatellid, kammerkoosseisudele kirjutatud teosed – nendes kõikides on klaveril väga oluline roll. Ulatuslik on ka tema Koorifantaasias kõlav klaveripartii. Pole kahtlustki, et klaverile kirjutas Beethoven väga meelsasti.
Klaveri kõrval on Beethovenil muusikutee algusest saati "käe all" ka orel, Bonni õukonnakapellis oli mängida ka viiul ja altviiul.
Klaver jääb siiski elu lõpuni tema lemmikuks ja just selle pilli taga on ta silmapaistev solist ja imeline improviseerija.
Oma klaverisonaadid (32) reastas helilooja ise ja need on kõik välja antud helilooja eluajal.
On tähelepanuväärne, et oma sonaatidele Beethoven pealkirju ei andnud, ometi on mitmetele tema teostele aja jooksul külge jäänud hüüdnimed, millest arvatavasti enam iial lahti ei saa, näiteks "Pateetiline" ja "Kuupaiste sonaat".
Kuidas ja kas on omavahelises seoses teoste helistikud ja neile hiljem tekkinud pealkirjad?
Heli kõrguslikus mõttes antakse helilooja poolt teosele ju sisuline alg-impulss ja vajadust pealkirja järele otsekui ei oleks. Seega on hiljem tekkinud pealkirjad pigem tarbetud, kuna helistik iseenesest omab sisulist tähendust.
Beethoven ei armastanud h-moll helistikku, ta olevat ise öelnud, et see on "must helistik".
Tuletame meelde, et just h-mollis on aga kirjutatud Bachi missa, Schuberti lõpetamata sümfoonia, mitmed Chopini klaveripalad, Tšaikovski kuues sümfoonia ja Tubina viies sümfoonia.
Kui sellist helistikulist mängu mängida ja võrrelda erinevate heliloojate teoseid ühes ja samas helistikus, siis võib sellest kujuneda parajalt suur mõttemäng.
Klaverimuusika oli aga Beethoveni loomingus põhiline ja sealt leiab iga huviline endale jõukohast esitamist.
SEITSMES SAADE
Beethoveni orkestrimuusika
Beethovenil valmib esimene sümfoonia, kui ta on 30 aastane. Kui tema vanust võrrelda tema ametivendade omadega, siis ei saa mitte mingit võrdlusprintsiipi kehtestada, sest seda lihtsalt ei olegi.
Bruckner kirjutas esimese sümfoonia olles 42-aastane, Mendelssohnil valmis esimene teos selle žanris, kui helilooja oli alles 15.
Et sünniks sümfoonia, peavad juhuse tahtel kokku langema mitmed asjaolud – nii näiteks kirjutas 46 aastane Artur Kapp oma esimese sümfoonia tähistamaks Beethoveni üheksanda sümfoonia sajandat aastapäeva.
Saates on juttu nootidest, mille järgi muusikud mängisid.
Tollases muusikapraktikas trükitakse vaid eraldi instrumentide hääled. Partituuri, kus kõik hääled on kokku kirjutatud (nn dirigendi versioon) trükkimine ja kasutuselevõtt toimub alles väga kaua hiljem.
Veel 19. sajandil oli partituuride trükkimine pigem erand kui reegel. Sajand hiljem on partituurita musitseerimine aga pea ilmvõimatu.
Kus ja millal trükitakse Beethoveni sümfooniate partituurid?
Kui palju oli partituurides vigu ja miks need tekkisid?
Kuidas on Beethoveni kõrval trükivigadesse suhtunud teised heliloojad, näiteks Schumann või Tšaikovski?
Kuidas arenesid tol ajal muusikažanrid ja mil moel oli helilooming ja interpretatsioon seotud pillimeistritega?
Millistesse kategooriatesse muusikat on jaotatud ja millal see jaotus muutus?
Kuhu kuulub ilmalik orkestrimuusika, kus seda esitati ja kes oli sellise muusika kuulajad?
KAHEKSAS SAADE
Beethoveni instrumentaal-kammermuusika
Maailm luuakse aina uuesti meie tegude läbi ja võõraks jäävad vaid lood, mida ei teata.
Ja (nagu Tuglas kirjutab) nagu maailm ei saa iial valmis, nii ei saa ka mitte ükski kunstiteos – nende loomine jätkub järelpõlvede teadvuses.
18. sajandi lõpukümnenditest alates omandab pooleks sajandiks sümfooniaga sama kaaluka rolli (muusikažanrite seas) keelpillikvartett.
Beethoven kirjutas 16 kvartetti, lisaks suure fuuga.
Kvartetižanri erakordse populaarsuse ja laia leviku põhjus seisneb tollases kodumusitseerimise traditsioonis. Kvartetis mängimiseks esimesel pilgul palju tarvis ei lähe, siiski pole see ka üleliia lihtne: vaja on nelja muusikut, kes valdavad oma instrumenti küllaltki hästi ja kes omavahel vaimselt klapivad, ühine arusaam muusikast on möödapääsmatu ja vajalik oleks ka heade pillide olemasolu.
Suurem osa Beethoveni kvartette olid tellimustööd, tellijad olid peamiselt harrastusmuusikud, aga ka metseenid ja ülikud.
Tema kvartetid valmisid väga erinevatel aegadel ja kuuluvad kahtlematult Euroopa muusika tippu – süvenenud psühholoogilisus, komplitseeritud kompositsioon ja teose sisemine ühtsus – Beethoveni viimaseid kvartette peetakse suisa võrdväärseks tema sümfooniatega.
Mil moel on Beethoveni keelpillikvartetid seotud aga Viinis resideeruva Vene saadikuga ja sloveenia päritolu viiulikunstnikuga ja kuidas kvartettide levikule aitas kaasa tulekahju vürst Razumovski lossis – seda kuulete juba saatest.
Kui Viini elunautijast ja kergemeelne publik tormas Itaalia ooperimuusika embusesse ja unustas oma helilooja, solvus Beethoven nii hingepõhjani, et otsustas Viinist jäädavalt lahkuda.
Ta suri 57-aastaselt ja tema viimsele teekonnale saatjaid ei olnud võimalik kokku lugeda – nõnda palju oli neid.
Saatesarja "Beethoven 250" kokkuvõttes mõtiskleb Tiia Järg, et vaatamata helilooja loomingu kauakestvusele ja populaarsusele on üsna vähetuntud teadmine tema keerulistes oludes kasvamisest ja elusaatuse kujunemisest.
Miks küll?
"Kunstniku hilisem sära varjutab teekonna alguse tumedama poole," on Tiia Järg kindel.
Saatesari oli esmakordselt eetris Klassikaraadios (jaanuar – detsember 2020).
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.