Tõnu Õnnepalu:
Aastal 1980 ilmus Suumani kõige ilusam luuleraamat – väga terviklik, lõpetatud ja läbimõeldud, mingil viisil täiuslik luulekogu.
Hüperborea on vanade kreeklaste müütiline põhjamaa, kus päike iialgi ei looju või eales ei tõuse. Suumani Sassi Hüperborea, kus ta raamatutäie luuletusi kirjutas ja mida ta mütologiseeris, oli Vilsandi saar.Luuletusi kirjutama hakkas Suuman juba koolipoisina, see tuli tal väga loomulikult välja. Tema teine geenius oli kujutav kunst.
Virumaal, Simunast lõunas ühes metsatalus, kus ta sündis 1927 ja kasvas, oli väike Sass istunud paku peal ja joonistanud võõraid, kes nende poolt läbi astusid. Oli kohe selline lõbustus, et poiss joonistas söetukiga paberitüki peale inimese näo ja see oli alati äratuntav. Või modelleeris savist inimese pea ja see tuli täitsa sarnane.
Tal olid mõlemad anded, kuid ta valis kujutava kunsti ja luule jäi esialgu kõrvale.1960ndate aastate alguses, kui Sass oli raskesti haige, kopsupõletikus, võib-olla lausa minekul, tuli teda Tartu haiglasse vaatama Paul-Eerik Rummo ja pakkus luuletuste avaldamist luulekassetis (toim. Luulekassett "Noori autoreid", 1963).
Sellal kirjutas Sass luuletusi vaid selleks, et nende põhjal maalida pilte ning need polnud üldse mõeldud avaldamiseks. Aga et ta luuletaja on, seda oli märganud ka Alliksaar, just tema pilte vaadates.Paul-Eeriku julgustuse peale võttis Sass oma luuletused ette ja see mõjus talle tervendavalt. Luule päästis ta elu, ta paranes ja hakkas tasapisi ka oma luuletusi avaldama. Aga ta oli ikkagi hoopis teisest generatsioonist kui teised "kassetipõlvkonna" poeedid, ja jäi natuke nagu kõrvale.
Niisamuti polnud ta ka kunstis niiöelda peavoolus ega väga esil kunagi. Tema maalid on väga ilusad, laiali mööda muuseume ja erakogusid, vahva oleks nendest kunagi näitus teha.Suuman elas pikalt Tartus. Ta õppis ja hiljem õpetas Pallases (millest sai Tartu Kunstikool) kunsti ja elas oma naisega väga seltskondlikku elu, nende korteris oli alati külalisi ja käis pidu. Aga kuidagiviisi see elu keeras sõlme.
1972 sattus ta Vilsandi saarele, kus Heino Väli ja Juhan Saar olid endale soetanud suvila ja ka Suuman leidis sealt endale kehvakese maja, metsa sees ilusas kohas. Esialgu käis ta suviti, kuid ühel sügisel enam Tartusse tagasi ei läinudki.
Nii elas ta neli-viis aastat Vilsandil, püüdis kala ja sõigi ainult kala (ta oma jutu järgi) mitu korda päevas. Kõigi muude annete hulgas oli Suumanil ka kalamehe-anne ja kala oli tollal meres veel tohutult.
Nii ta seal elas, maalis pilte, kirjutas luuletusi, püüdis kala. Vahepeal oli ta Vilsandil ka sadamavaht ja sai palgakestki.
Aga kuidagimoodi läks ta selle saarega lõpuks ikka tülli, – kas saare või selle inimestega – ega seal kerge ei ole. Vilsandilt lahkus ta 1980. aastal, müüs maja maha ja ei tõstnud iial enam oma jalga selle saare peale. Koguni terve virn maale jäi sinna kapi taha ja need ripuvad nüüd uue omaniku seina peal.Seal on üks väikene maal, sinine meri ja merel üks valge kolmnurk, kergelt kaardus. Natuke abstraktne pilt, kui esimest korda seda nägin, ei saanud ma kuidagi aru, on see puri või luik. Polnud nagu kumbki.
Kui elasin ise talvel Vilsandil, siis mõistsin ja nägin oma silmaga – see seal pildil oli vastutuulelaine. Kui on põhjatorm ja lained jooksevad lõunaranda, siis tuul tõstab nad üles niisuguseks kaardus kolmnurgaks. Nad on erevalged ja meri on tumesinine, ja täpselt niisugused on nad Suumani pildi peal.Kui rääkida "palverännakust" Suumani jälgedel, siis selle rännaku olen ma ise teinud. Läksin Suumani kannul Vilsandile. Nii kui ma selle raamatu sain ja seda lugesin, tekkis see mõte.
Ei mäletagi, kuidas ma teada sain, et see on Vilsandi, millest seal kirjutatakse, võib-olla keegi ütles, võib-olla mõtlesin ise välja. Ega neid kaljusaari, kus inimesed elavad, Eestis palju polegi. Raamatus seda saart otse ei nimetata, see on mingil viisil abstraktne nagu merelaine seal maali peal – laik valget ja sinine.
Samas loovad need luuletused selge ja tõepärase pildi. Kas just tõepärase...Luule on ikkagi unistus. Ta toidab meis meie väikest mina. Meil on suur mina, kes on ühiskondlik, kes me oleme ja tegutseme ja välja paistame. Aga selle suure mina sees elab väike mina. Ja see väike mina – ühtepidi ta on laps, see, kes me oleme algusest peale ja lõpuni, aga see ei tähenda, et ta oleks lapsik laps. Just temal on tuhandeaastane teadmine.
See väikene mina on meil peidus ja vahel me teda häbeneme, vahel kuidagi karistame ja tihti ta on kurb. Väikene mina vajab hingetoitu, mida ei saa argielust. Teda toidavadki luule ja kirjandus. See ongi sügavam põhjus, miks me luulet vajame.Mul on hästi meeles, kuidas ma aina ja aina lugesin neid luuletusi ja need on mul siiamaani peas. Mäletan, kuidas need äratasid minus igatsuse ja fantaasia sellest kaugest saarest.
Vilsandi oli tollal kättesaamatu piiritsoon, aga kuidagi ma sinna sain ja tegin seal oma ülikoolitööd.
Õppisin bioloogiat, Vilsandil oli looduskaitseala ja unistasin, et saan sinna tööle. See ei teostunud, kuid lõpuks läksin Vilsandile ikkagi elama – hulk, hulk aastaid hiljem.Suumani paik on veel ka Tallinna Harju tänav. Kui ta tuli Vilsandilt ära, 1980. aastal, oli veel niisugune tore aeg, mil riik andis kirjanikele kortereid. Harju tänaval oli terve maja kirjanikele ja imekombel sai Suumani Sass sinna korteri. Pidi saama keegi teine, üks punasem kirjanik, kuid ilmselt ametnikule, kes neid asju otsustas, Suumani luuletused meeldisid ja nii ta selle korteri sai. Kogu ülejäänud elu ta elas seal ja seal ta ka suri, 2003.
Just Harju tänav oli koht, kus ikka Suumanit kohtas, kus ta mõtteisse vajununa kõndis. Ta on ka kirjutanud sellest oma hilistes luuletustes, kuis ta kõnnib ja mõttes tegeleb ühe luuletusega, ja siis keegi tuleb vastu ja segab teda. Sellist natuke äraolevat Suuman Sassi nägi seal Harju tänaval tihti.
Suuman istutas sinna oma akna alla ühe männi. See ei ole harilik mänd, vist korea seedermänd – kahar ja kopsakas, ilus paras puukene.
Okaspuud üldiselt ei armasta linnaõhku, vahepeal oli see mänd kidur. Aga täna ma tulin sealt mööda ja vaatasin – puukene tundus hea tervise juures, oli uued kasvud ja okkad ajanud. Elab veel kaua.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.