Tõnu Õnnepalu:
Gogol on "Äratundmiste" saatesarjas ainus autor, kes jääb täiesti 19. sajandisse, selle esimesse poolde.
Tema eluaastad olid 1809 – 1852, vaevalt 43 aastat, mis tollal polnudki lühike elu. Tolleaegse inimese arvatav eluiga sünnihetkel oli nii umbes 35 aastat, nii nagu see oli ka sajandite ja sajandite vältel olnud, kord tõustes, kord langedes. Muutuma hakkas see alles meie armsal XX sajandil, otsustavalt. Ja nüüdseks on eluigadel hoopis teised kõrgused.
Aga usun, et 43-aastane oli Gogoli ajal ikka juba niiöelda vanem inimene. Need tema "vana maailma mõisnikud" Afanassi Ivanovitš ja Pulheria Ivanovna olid 60 ja 55 ja neid kutsutakse "vanakesteks".
Head, toredad vanakesed.Gogolist endast on teada, et tal oli kogu aeg külm. Ta aina kaebas, et lõdiseb külma käes ja rändas terve elu ühest kliinikust teise, ühtedelt tervisevetelt järgmistele mööda Euroopat. Ning muidugi miski ei aidanud, sest sisemise külma vastu ei saa.
Kaasaegsete kirjelduste või piltide järgi tundub, et ta oli kummaline kuju.
Aga kirjanikud ongi kummalised. Mõned on Gogolit kirjeldanud kui pühakut, aga teised – ja pigem rohkemad – kui kummitust.
Pole teada, et tal oleks olnud ühtegi armusuhet. Ta ise olla öelnud, et kui ta iial oleks armastusele andunud, oleks ta ühe hetkega lihtsalt tolmuks ja põrmuks pihustunud. Nii et ta oli justkui ühekorraga elutu ja sisemiselt väga kirglik. Külm ja kuum.
Ja tema tegelastes on ka mingi sarnane vastuolu. Nad on tühjad hinged või surnud hinged, nagu ta ise ütles. Ja selles tühjuses või eimiskisuses on nad kuidagi universaalsed.
Sest eimiski on ühtlasi kõik. Nad on ükskõik kes ja igaüks meist, imelikult kombel.
Gogol paneb meie ette peegli, kuhu vaadata on tegelikult päris õudne, sest vastu vaatab sealt meie tühisus, ja üldse inimelu ja ühiskonna tühisus ning õudus. Aga ometi kangesti tahaks sinna peeglisse vaadata või vähemalt piiluda.
See ongi tegelikult surma peegel, see tähendab elu enda peegel.
Sest mis on surm?Kui ma nüüd nende "Äratundmiste" saadete peale tagasi mõtlen, siis kõigis või peaaegu kõigis neist on juttu surmast.
"Ei surmale kasvanud rohtu," kirjutab Enno.
Thérèse ootab öö lõppu, aga kas ta sinna jõuab, ei saa me iial teada. Ta jääbki meist nagu igavesti elama oma surivoodile.
Ja Põrgupõhja Lisete keerab lihtsalt suu seina poole, ei võta enam kuiva ega märga, sest ta ei taha enam elada ja surebki ära. Ja tema hinge ei leita. Nagu me teada saame, pole seda hinge raamatutes. Ja veel hullem – ei leita kehagi, nagu polekski olnud.
Aga nii on tegelikult iga surmaga – nagu poleks olnud. Möödub miski olematu, miski nimetamatu, nähtamatu, mida me siis me eufemistlikult ja viisakalt kutsume surmaks, ja korraga on seal, kus oli inimene – mitte midagi.
Tegelikult, ega me surmast rääkida ei saa ega oska ega või, sest ei ole mitte millestki rääkida. Aga sellest hoolimata me räägime, ja kirjandus räägib, sest ta räägib elust.
Sest, veelkord, mis on surm?Surm on korraga elu vürst ja elu vürts.
Vürst loomulikult, sest ta paneb oma kanna iga elava kaela peale ja talle jääb viimane sõna. Aga kas jääb, või ei jää talle üldse mingit sõna?
Sest sõna kuulub ikkagi elule, elu sisse ja elu juurde. Sõna me hingame välja ja järgmise sõna ütlemiseks hingame sisse, ja siis jälle välja. Aga loomulikult me ei räägiks ega kirjutaks seda, kui me ei hingaks ega elaks. Aga me ei elaks, kui me ei sureks.
Surm tõepoolest on ka elu vürts, sest tema annab elule maitse, teeb elu üldse eluks, annab elule värvi ja heli. Ja annab selle tunde, et ta meil on, aga kaob ühel hetkel käest.
Ja meil ei ole aega, aga samas on meil kogu meie aeg. Sest kui surma poleks, mis siis elu oleks?
Et surm on ka aeg, või õieti – nii aeg kui surm on ühteviisi tabamatud ja olematud ja vägevad. Me neist räägime ja räägime, aga iial ei saa teada, mis nad on.
Tegelikult me ikkagi räägime elust.Samas me tahaksime elada ja enamasti ju elamegi niimoodi nagu poleks ei aega ega surma olemas. Lihtsalt elame. Eriti oma õnnelikkudel hetkedel.
Ja need vana maailma mõisnikud Afanassi Ivanovitš ja Pulheria Ivanovna elavad iseäranis niimoodi.
Põhiliselt nad söövad. Päevad mööduvad ja nende kirjeldustes alati on palav, on suvi, ja sellest hoolimata köetakse ahjusid. Ja tehakse süüa. Tüdrukud korjavad marju ja keedavad tohutustes kogustes moosi, ja tehakse kõiki asju sisse, et ka talvel ja igavesti oleks süüa midagi head.
Ja siis jälle süüakse ja seejärel heidetakse magama, tõustakse üles ja siis jälle süüakse.
Muidugi, Gogol on seda osanud kirjutada nii, et see ongi nagu paradiis, elu sellisel kõige lihtsamal ja õndsamal viisil. Süüakse, sest maitseb hea, ja elatakse, ollakse elus ja see ongi hea – elus olemise tunne.
Ja nad on vana maailma mõisnikud, see tähendab kadunud maailma mõisnikud, sest Gogol tunneb oma 19. sajandi koidikul, et seda maailma ei ole enam, see on kadumas.Need Afanassi Ivanovitš ja Pulheria Ivanovna on veel kahtlemata veel 18. sajandi inimesed ja esindavad ühte maailma, kus elati justkui lihtsamalt, vähemteadlikult, vähem mingisuguse kontrolli ja mõtlemise all.
Ja kuigi see elu tundub nagu mõttetu ja eesmärgitu ja rumal, siis on sellel mingi eriline veetlus. Ning on tunda kuidas, see maailm kaob minevikku ja ei tule enam kunagi tagasi.
Tundub, et meie ei oska enam elada niimoodi nagu nemad oskasid. Lihtsalt elada ja olla rahul elusolemise tundega.
See on ka kuidagimoodi seotud surmaga. Eriti juba nüüd, meie sajandites, kahekümnendas ja kahekümne esimeses. Mida paremini me oskame surma edasi ja kaugemale lükata ja üldse elust välja lükata kuhugi haiglaseinte vahele, kuhugi minevikku ja kõrgesse ikka, mille peale me ei mõtle, seda enam me kaotame praegu-elamise tunde.
Kuigi võiks ju teisiti olla.Aga võib-olla see on olnud alati nii ja jääbki nii. Ja meile lihtsalt tundub, et need mineviku inimesed elasid meist õigemini ja paremini.
Sest me näeme nende elu loojakut, näeme nende elu nagu valmis kujul, aga ise oleme oma elu keskel. Me ei tea, me ei oska, aga tundub, nagu nemad oleksid osanud.
Võib-olla oskasidki rohkem. Seda ei saa kunagi teada.
Huvitav, kas ka meie armsa ja juba möödaläinud XX sajandi peale vaadatakse kunagi kui sellise kaotatud paradiisi ja õnnemaa peale?
Kuigi tundub, et see pole ju võimalik – see õudne sajand kõigi oma sõdade ja jubedustega!
Kuid milline sajand on vähem õudne olnud?Võib-olla tõesti need inimesed, kes alles alustavad oma elu selles uues sajandis, vaatavad meie vana XX sajandi elu peale samamoodi nagu vaatas Gogol oma vana maailma mõisnikele.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.