VOODIHAIGED
ma ei usu liigsusesse
kui elutahe on jälle mu juurest lahkunud
kaob seegi üleliigne
mis enne vajalik:
pidev võitlus elu mõttetusega
on mind alistanud
las olla mõttetu
aga vaata kui kaunis
see üksindus, milles sind armastan
et säästa meid mõlemaid
traagikast kolida kokku ja tülitseda
jätta ära kõik need tülid
mida ma nii hästi tean
on privileeg
need kajama jäänud tunded
ma loodan ikka veel
et kui ma ei uputa neid
raamatutesse, alkoholi või narkootikumidesse
siis ma tunnen need lõpuni
neile silma sisse vaadates
ja siis need lähevad ükskord ära
ja alles siis me saame kauem koos voodis olla
kui hirm ja ärevus ei piitsuta
kuhugi minema, kuhu polegi ju kiire
mitte kunagi tegelikult olnudki
*
kusagil mu sees on miski sinna unustatu
mis teeb haiget nagu kellegi korjus
roided taeva poole
iga kord kui ma armastama hakkan
langeb kõige õrnem osa minust
ammu surnu peale
nii et ma pean valust karjuma
peletades elava inimese jälle endast eemale
emotsioonide füüsiline valu
me oleme iseenda sees kinni
ja sinna sisse
kui lähedale saabki üldse jõuda
*
on nii nagu kunagi varem pole olnud
pole vaja võidelda millegi nimel
mis niigi on kallis
võib tunda nii sügavalt ja kaua kui tahab
ma otsin su varje
et jätta neisse maha oma kestad
riided, mis mind enam ei esinda
kui olen jõudnud alasti
helendab hullumeelselt
ja selle maailma reeglid ei kehti
ma ajan nahka su varju peale
sest kavatsen sinust läbi käia
ilma ühegi takistuse paineta
ainult oma armastusega
läbin su kihid ega röövi
ega kaota ega otsi midagi
pole midagi peale meie
endaksolemiste maailma
*
sa oled nii võõras ja tuttav
nii õige ja vale korraga
et kui ma oleksin parem ja tervem
ja keegi teine – ma kannaks su last
kuidas sa veel üle piiri käid
su keha on nagu avatud uks
mille kaudu ma ei tea, kust kohast
ma lahkun või kuhu sisenen
me kohtume juhuslikult samas kohas
mille kaudu sa üle oled harjunud minema
ja ületame piiri valvuritele vahele jäämata
mu südame kohal on põletik
see on terve igavik
kui sa mind kohe ei puuduta
meie deemonid saavad kokku
ja lendavad üle me peade
oma suurte mustade tiibadega
mis katavad maailma kui tekiga
mille all me ühine põrgu
sa teed mind seal nii õnnelikuks
et see hirmutab: kes mind päriselt
hoiab kui ma olen väsinud?
on võimatu sulgeda midagi
mille päritolu ei saa tuvastada
*
miski tuleb aasta-aastalt lähemale
naine, kes vananeb argipäeva keskööl
ohates sinu käte vahel
olen randunud atmosfäärist kõrgemal
lootuses, et mu deemonid
on mind lõplikult unustanud
meenub unenägu
kus tunnen nad ära
kogemuste tähtajad
mõtetest moodustuvad kujundid ja mustrid
sel kõigel pole aega ega ruumi
aga ma lähen sulgedes uksi
ja kuigi ma liigun eemale
on ikkagi vaja peatuda:
keha igatseb hinge
mitte kedagi teist
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.