Luule on ülev ehmatus
9. ja 10. detsembril toimub Tartus Ilmar Laabanile pühendatud rahvusvaheline konverents "Luule on ülev ehmatus", millega Eesti Kirjandusmuuseum ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus tähistavad sajandi möödumist luuletaja sünnist.
Konverentsi peakorraldaja, keeleteadlane, diasporaa- ja muusikauurija Triinu Ojamaa rääkis, kuidas konverentsil on püütud vältida tavapäraste teaduskonverentside rutiini:
"Oleme kava kokku pannud nii, et teadusettekanded hakkavad vahelduma performance'itega."
Teemad keerlevad ikka Laabani loomingu ja mitte ainult loomingu, vaid ka tema isiku ümber, millest seni on vähem räägitud kui loomingust.
"Laaban mõjutas pagulaskultuuri ja ka siinset kodu-Eesti kultuuri väga tugevasti oma isiksusega – mitte vähem kui oma loominguga! Ta oli ääretult karismaatiline," ütles Ojamaa.
Ilmar Laaban õppis elu jooksul mitmeid erinevaid erialasid, pea ühtegi lõpetamata.
"Aga ta oli tohutult palju lugenud inimene ja tema teadmised olid tõeliselt laiad. Ta võttis sõna kõiges. Ta oli huvitatud kõigest. Ta ei ole kunagi õppinud kunsti ning muusikat on õppinud põgusalt, aga mitte miski ei takistanud teda sellega kursis olemast," rääkis Triinu Ojamaa.
Rootsis oli Laaban Hindemithi "maaletooja" ning mõjutas suuresti kaasaegsest kunstist ja kultuurist huvituvate inimeste edasist tegutsemist:
"Ma arvan, et just tema mõttejulgus ja -vabadus olid need, miks paljud noored eestlased sel ajal, kui ta Eestisse tuli, olid temast nii vaimustuses."
Ankruketi lõpp on tegude algus
Häälutaja Jaan Malin, kelle tutvus Ilmar Laabani loominguga on kestnud juba pool aastasada, on valmis saanud Laabani täieliku bibliograafia "Ankruketi lõpp on bibliograafia algus", mis ilmub peagi Tartu Ülikooli kirjastuses.
"Ei Ilmari ega ka ta naise Aino Tamjärve eluajal ei jõudnud ma bibliograafiaga ühele poole. Mõni aasta tagasi mõtlesin, et kui nüüd Laabani sajandaks sünniaastapäevaks seda ei tule, siis ei tulegi. Nüüd on see trükikojas," rõõmustab Jaan Malin ning räägib Ilmar Laabanist, kellega ta mitut puhku kohtus.
"Mõtleja või ellusuhtujana on Laaban äärmiselt imetlusväärne. Selle ees, kuidas ta paljusid asju nägi ja seostas, võtan ma kõik kübarad, mis mul on, maha."
Ilmar Laaban oli mõnes mõttes üsna sarnane Andres Ehiniga:
"Nad mõlemad oli väga elujaatavad ja nende loomuses oli ülejäänud seltskonna tuju üleval hoida."
Seda, kas kõlaluule või häälutuste loomiseks peab inimese aju kuidagi erilise ehitusega olema, Malin öelda ei oska, aga nii mõnegi muu tegevuse jaoks, millega Laaban tegeles, läks küll erilist aju vaja:
"Kord oli Aino Ilmari ja ühe sõbraga kinos ning märkas järsku, et Ilmar kirjutab midagi. Pärast leppisid nad selle teise tuttavaga kokku, et nad küsivad Ilmari käest, mis toimus filmis umbes sel ajal, kui teda nähti kirjutamas. Ilmar teadis detailideni, olgugi et ta samal ajal palindroome kirjutas."
Ilmar Laaban elas ja lõi Georges Devereux' maksiimi järgi: "Evimaks kehtivust, peab kunstiteos läbi murdma kolmekordsest tabust: üldinimlikkust tabust, vastaval ajal konkreetses ühiskonnas kehtivast tabust ning lisaks ka isiklikust tabust."
Jaan Malin usub, et kõigi nende tabude murdmise üleskutse on Laabani lipukiri-luuletus "Elada vabana või surra":
"Ta tõesti järgis seda kogu oma elu ja hindas eeskätt inimesi, kes samuti seda järgisid. Ma kujutan ette, et mida rohkem on tänasel päeval inimesi, kes hindavad mitte ainult välist vabadust, vaid püüavad ka saada oma vaimu vabaks – ja mitte ainult vabaks millestki, vaid vabaks millekski! –, siis on meil kõigil parem olla. Ma arvan, et me kõik võiksime selle seisundi poole püüelda."
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.