Rein Raua sulest ilmus eelmise aasta lõpus uus aasia mõtteloo õpik "Täiused ja tühjused" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021), milles õpetlane selgitab aasia mõtteviise. Terminit "aasia" kasutab ta sedapuhku kultuurilise Aasia nimetamiseks:
"Geograafiline Aasia sisaldab ka Iraani, Lähis-Ida ja suurt hulka Venemaast."
Raua käsitluses eraldab Läänt ja Ida piir, mis jookseb monoteistlike n-ö raamatureligioonide leviala vahel.
Judaism, kristlus ja islam, niisamuti kreeka filosoofia on omavahel olnud läbi aegade põimunud.
"Näiteks meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel, kui kristlus oli Euroopas juba domineerivaks jõuks muutunud, suhtuti selles väga halvasti kõike paganlikku, kaasa arvatud Antiik-Kreekasse. Aga kui seitsmendal sajandil tekkis islam, avastasid nemad enda jaoks Vana-Kreeka pärandi ja neil polnud sellega mingeid probleeme. Pigem tuli see läbi islamimaailma isegi Euroopasse tagasi. Samasugune põimumine toimub ka kultuurilises Aasias."
Nii, nagu kristlus on võtnud üle maailma kõiksugu erinevaid vorme ning jõudnud paljudesse kultuuridesse, on ka brahmanism ja eriti budism levinud üle geograafilise Aasia ja kaugemalegi.
Raud märgib, et see on täiesti loomulik:
"Kui maailmavaade on elav, peab see ka reageerima sellele, mis parasjagu kohapeal on ja mis selle ümber muutub. Vastasel juhul saab sellest fundamentalistlik kuiv katse hoida mingit algset puhtust ja see ei lõpe kunagi hästi."
Eestlaste huvi Aasia kultuuri ja mõttelugude vastu on professor Raua hinnangul nüüdseks jõudnud eksotismitasandist kaugemale, kuna meil on selleks eriliselt hea lähtekoht.
Kuigi Lääne mõte toetub suuresti indoeuroopalikele kategooriatele, "Lääne traditsioonile", mis peab ennast teiste suhtes ülemuslikuks (kuigi Läänes on üritatud viimastel aastakümnetel sellest üle saada ja paremas otsas ongi juba üle saadud!), tähendab see ikkagi vanade kultuuride jaoks mingit teatavat eneseületamist.
"Eestlaste jaoks ei ole indoeuroopalik mõttelaad tingimata omane. See on meie jaoks miski, mida me oskame kasutada, aga see ei ole päris see, mis me oleme," selgitab Rein Raud.
"Meie metsa- ja merementaliteet on mu meelest tunduvalt lähemal jaapani shintō-maailmavaatele kui puhtalt hierarhia- või võimukesksele mentaliteedile. Meil on vaja seda õppida ja see on ka kasulik, sest aitab normaalset elukorraldust käigus hoida."
Raud tuletab aga meelde, et praegusel ajal tähendab aga mitteglobaalselt mõtlemine provintslikult mõtlemist. Ei ole enam võimalik mõelda ühe kultuuri või Lääne-keskselt:
"Ma usun, et me suudame Aasia mõttelaadidest leida midagi, millest võiksime end rahulikult mõjutada lasta, ilma et me ise sellest muutuks. Eestlane saab suhtuda asjasse vabamalt, ta võib ära tunda selle, millest Dōgen kirjutab, kui ütleb, et meditatsiooni ja kirgastuse oleku vahel ei ole vahet, sest istuda kivi peal ja vaadata merd ongi tegelikult kirgastus. Ja mu meelest see on väga tervislik."
Olgugi et leiame kahest eelmise aasta lõpus Eestis ilmunud iidsetest aasia kirjandusteostest, X sajandi Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni ülestähenduste kogumikust "Padjamärkmed" (tõlkinud Alari Allik, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021) ja III sajandi hiina õpetlase Gan Bao teosest "Vaimude otsija kirjad" (tõlkinud Katja Koort, kirjastus Ema ja Isa, 2021) üllatuslikult paljugi meile väga tuttavat, jääb hulk asju ka hämaraks.
Professor Raud nõustub, et kultuurilised erisused ja erinevused jäävad ja on ka loomulikud, eriti, kui lugejat lahutavad teosest tuhanded aastad ja kilomeetrid.
"Põhiline on mitte lasta teisel pool müüri olevat kultuurilist Teist enda jaoks eksootiliseks muutuda, justkui oleks ta on hoopis teist liiki loom. Tuleks just rõõmuga avastada, et paljud asjad on meil sarnased, paljud jällegi teisiti. Järelikult ei ole meie kultuurilistes sättumustes midagi loomuliku või kivisse raiutut, vaid oleme üks juhuslik versioon sellest, millest Teine on lihtsalt ajalooliselt ja igasuguste juhuste tulemusel kujunenud teine versioon. See peaks olema ka vabastav, kuna võime oma kultuuri vaadata sellise pilguga, mis siin vajab muutmist. Asjad ei ole igavesest ajast igavesti seatud."
Rein Raud arvab, et Lääne ja Ida mõttemaailmad ei ole kumbki täiuslikud ning üht kahest ei oleks mõistlik valida.
"Globaalse mõtlemise ülesanne ongi leida süntees, mis võtaks kummaltki poolt üle elu edasi viivad ja kõigile head tegevad jooned ning üritaks teised kõrvale jätta. Näiteks Lääne teaduslik mõte ja Aasia loodusse suhtumine võiksid kuidagiviisi harmoneeruda, rääkides praegustest keskkonnaprobleemidest," kõneleb Raud.
- Pikemalt saab kuulata 5. veebruari kirjandussaatest "Gogol":
https://klassikaraadio.err.ee/1608475112/gogol-aasia-kirjandus-ja-iidsed-tekstid-selges-eesti-keeles/59850f4ca6b54fbd88ddd5ad8a173663
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.