Mario Lanza (1921 – 1959) oli 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel Hollywoodi filmistaar.
Tema ooperikarjäär ei teostunud, kuid laulja imeline hääl ja filmirollid võitsid ooperile tuhandeid südameid.
Legend püsib tänini. Lanza fännid on koondunud ühingutesse, kohtuvad igal aastal ja meenutavad seda erakordset lauljat.
Kuulnud 20-aastast Lanzat (kes kandis siis veel nime Alfredo Arnold Cocozza) oli Bostoni sümfooniaorkestri peadirigent Serge Koussevitzky noormehele öelnud:
"Sinu hääl on selline, mida kuuleb kord saja aasta jooksul."
Koussevitzky andis noorele Cocozzale täieliku üliõpilasstipendiumi Berkshire'i muusikakeskuses Tanglewoodis, Massachusettsis.
Maestro Koussevitzky'lt sai ta ka kutse tol ajal Ameerika suurimale muusikafestivalile – Berkshire'i muusikafestivalile Tanglewoodis, kus ta debüteeris 7. augustil 1942 Fentonina Otto Nicolai ooperis "Windsori lõbusad naised".
1947. aastal nägi Metro-Goldwyn-Mayeri stuudiojuht Louis B. Mayer Lanzat Hollywood Bowlis esinemas ja sõlmis temaga kohe seitsmeaastase lepingu.
See muutis Mario Lanza karjääri ja elu igaveseks.
Näinud filmi "The Great Caruso" Mario Lanzaga nimirollis nimetas itaalia dirigent Arturo Toscanini Mario Lanzat "sajandi hääleks".
Mario Lanzat peetakse maailma esimeseks superstaariks.
Ta nägi välja nagu unelmate prints. Tema hääl võlus publikut ja oli inspiratsiooniks paljudele ooperimaailma isiksustele.
Placido Domingo:
"Möödunud sajandi üks tõeliselt suurepäraseid loomulikke tenorihääli – ilu, kire ja jõu hääl!"
Mario Lanza:
"Ma laulan iga sõna nii, nagu see oleks mu viimane siin maa peal."
Saate autor on Kersti Inno.
Kordub kolmapäeval, 9. märtsil kell 21.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.