Maarja Kangro uue novellikogu "Õismäe ajamasin" (kirjastus Nähtamatu Ahv, 2021) tegelased pikivad nagu muuseas jutu sisse maailma humanitaaria suurkujude nimesid ja nende tsitaate, Sapolskyt, Bohri, Bulgakovit, Brechti, Sontagi, Evaristot, Aragoni, Durkheimi…
Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" kerkis seetõttu küsimus, kui lai on praegu eurooplaste jagatud intellektuaalne pärand.
Kangro pidas seda ringkonniti väga erinevaks:
"Suuri ühiseid tekste, mis ulatuksid üle erinevate sotsiaalsete klasside, on vist tõepoolest suhteliselt väheks jäänud. On veel mõned vanad suured nimed, kelle va Harold Bloomgi oma kaanonisse pistis – Shakespeare'ist on vast kuulnud igaüks, kel on haridust põhikooli tasemel, aga Dantega on juba raskem. Ülejäänu sõltub juba geograafilisest asukohast. Ka sestsamast kallist Gogolist on kuulnud vaid spetsiifilise kultuuriruumi inimesed ja võib olla, et ka Eestis jääb neid üha vähemaks."
Kitsamates kirjandusringkondades püütakse muidugi läbi töötada nii Bookeri kui ka Concourt'i preemiate võitjad, kellelt tõlgitakse midagi ka oma väiksematesse keeltesse.
Mis aga on see tõeline ühisruum?
"Rohkem hoiakud, lood, meemid… Kirjandusele ei saa ehk selles plaanis liiga suuri lootusi panna, sest kui suur temagi leviala on? Ta nõuab ju nii palju aega, kuramus," tõdeb Kangro.
Kuid kirjanik lohutab, et uues raamatus on tegu novellidega, mille lugemine võtab palju vähem aega kui paksu romaani läbi töötamine.
Tema arvates võib novell praeguses kultuurisituatsioonis üha kesksemaks žanriks muutuda, olgugi et kirjastused on traditsiooniliselt novellikogusid kartnud, lai lugejaskond armastavat pakse romaane, milles saab pikalt nagu seriaalis elada.
Kangro ise on aga lapsest peale armastanud novellikogusid ja -antoloogiaid.
"Mul on ehk olnud nürimeelne, entsüklopedisti kalduvus, tahan saada kiiresti suurt ülevaadet. Diibilt süvitsi minekuks peab ühe autori kallal pikka aega töötama. Ma mäletan, kuidas mulle juba lapsena meeldis väga, et olid olemas "Prantsuse novell" ja "Mehhiko novell", kust sai vaadata, keda seal leidub ja millest mõeldakse," meenutab Kangro.
Küsimus eesti kirjanduse tõlkimisest ja üle kultuuripiiride ulatumisest on miski, millele Kangro sõnul iga looja kindlasti mõtleb:
"Kui kaugele mu looming jõuab ja kas teen seda selleks, et see imperiaalselt maailma vallutaks või teen seda mingite teiste kvaliteetide nimel?" naerab autor.
Maarja Kangro tekste, nii pikka proosat kui ka novelle, on hulganisti tõlgitud mitmetesse võõrkeeltesse, kuid ta ei püüagi vastata eeldustele ja ootustele, mis näiteks lääne-eurooplastel Ida-Euroopa kohta on ja nende järgi hästi tõlgitavat toodet luua.
"Seda ma küll ei viitsiks teha. Mulle meeldib kirjutada ikka nii, et see mulle endale meeldib ja et ma ise üle lugedes sellest ära ei tüdine. Minu kujuteldavad lugejad on mõned minu lähemad sõbrad ja kolleegid. Muidugi ei mõtle ma ühe kindla inimese peale, aga mingisugune koondkuju nendest ja nende erinevatest hoiakutest mul vist on. Vahel, kui tulen mõne idee peale, siis mõtlen küll: "Ahah, vot sellele inimesele võiks see tunduda naljakas"," kirjeldab Kangro.
Lugu "Lõpmatus rannas" on tema sõnul loodud aga hoopis administratiiv- ja juhtivtöötajate toetuseks, kes oma töises elus kannatavad vahel rohkemgi kui kultuuriinimesed, kellel on üks ressurss, mida neil on rohkem, vaba aeg.
"Loo "Lõpmatus rannas" peategelase, administratiivtöötajast tšiki külalised on vabakutselised ülbed kunstiinimesed, kes suisa irvitavad selle üle, et inimene tööd rühmab teha. Tuuakse välja Nietzsche tsitaat, et kellel pole 70% ajast enda päralt, on ori."
Kangro rõhutab, et nendesse, kes on selle suure aparaadi sees, tuleb mõistusega suhtuda:
"Selle otsast tilgub ka kunstnikele, kirjanikele, luuletajatele midagi."
Maarja Kangro uue kogu tekstides on suurejooneline humanitaariapärand niisiis soolase transgressiivsusega hästi tasakaalustatud, kuid kahe pooluse vahele mahub hea annus vanakooli humanismi.
"Jah, selles kogus on mõeldud inimese kui sellise peale just vanakooli mõttes. Ei hüljata siin inimest kõige selle pärast, mis tema antropotseenis korda on saatnud ega leita, et ta tuleks oma positsioonidelt maha rebida. Ka tegelased saavad aru, et hoopis seda aspekti inimeses, keda liigutab see, mida ligimene on suutnud luua ja kes tunneb, et schweitzerliku harduse ajad on möödas, aga tahab ikkagi seda kuidagi edasi arendada, võib teatud ringkondades, kus posthumanism ja kriitiline hoiak inimese suhtes on elementaarsed, transgressiivseks pidada," tunnistab Maarja Kangro.
- Maarja Kangro mõtteid tellimuse peale kirjutamisest, transgressiivsusest, valge mehe ängist ja sõjast Ukrainas võib kuulata pikemalt Klassikaraadio 5. märtsi kirjandussaatest "Gogol":
https://klassikaraadio.err.ee/1608506147/gogol-solidaarsuse-naitamine-pole-mage-raagime-sojast-ja-humanismist/e2a93e26cf5afecbcd15a09113f3580e
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.