Nikolai Baturini romaan "Noor jää" on üks esimese armastuse lugu, mille teeb lavastaja Kaili Viidase sõnutsi eriliseks autori soov käsitleda selle loo kaudu inimmoraaliga seonduvaid küsimusi.
Baturinit huvitas, kas inimesel on õigust liikuda oma armastuse poole tallates selleks teiste südametel ning mis saab inimesest, kui võtta temalt moraalipiirid.
Äsja esietendunud lavaloo fookuses on armukolmnurk ema, tema abikaasa ning ema esimesest kooselust pärit tütre vahel. Ent lisaks tütre ja võõrasisa vahelisele armastusele huvitas tegijaid ka ema ja tütre vaheline armastus ning suhe kogukonnaga.
"Noore jää" dramatiseerinud Ott Kilusk toob välja Baturini enda sõnad – muidugi pole see armastusromaan.
Kilusk näeb seda teksti kui uurimust, mis juhtub siis, kui armastus kõikehaarava jõuna peale tuleb ja kaovad moraalipiirid.
"
Noor jää" sarnaneb dramaturgi arvates paljuski antiiktragöödiaga. Kõik, mis selles loos toimub, on sarnaselt antiiktragöödiale justkui saatuse poolt ettemääratud ja paratamatu ning ka tegelased meenutavad oma iseloomult ja käitumiselt antiikkangelasi.
Nii näiteks võib näha ema Mae tegelaskujus, kelle tütar hakkab temalt meest üle lööma, paralleele Elektraga Euripidese näidendist. Tegu on armukadeda naisega, kelle puhul saame jälgida, kuidas ta toimuvaga suhestub – kas ta suudab säilitada eneseväärikuse või kukub kokku.
Baturini teksti dramatiseerimine ja lavaletoomine on tegijate arvates olnud päris julge väljakutse.
Olgugi, et selles romaanis on huvitavad karakterid ja paeluv süžeekäik, on autori tekst pigem kirjanduslik ning koostöös näitlejate, kunstnik Ervin Õunapuu, valgus- ja videokujundajate Margus Vaiguri ja Alyona Movko-Mägi ning helilooja Mick Pedajaga otsiti võimalusi, kuidas Baturini metafoorirohkust ja teadvuse voolu tehnikas kirjapandut teatri väljendusvahenditega publikuni tuua; kuidas seda mitte lihtsalt ette lugeda, vaid näidata.
Kilusk märgib muuhulgas ära ka Baturini üliküllase keelekasutuse ja tegelaste kõne:
"Iga nende lause on justkui aforism. Ühtepidi ütleb ta seda, mis olmes toimub, teistpidi on ta laetud mingi kõrgema tähendusega ja annab alati edasi midagi igavikulisemat. Selliste tekstidega draamaruumis mängimine on üsna peen ja keeruline kunst."
"Noore jää" tegevus on asetatud mesindusega tegeleva vana restaureeritud mõisakompleksi juurde ning Kaili Viidas näeb tekstis pidevat elu võrdlemist mesilaste kogukonnas toimuvaga.
Sarnaselt Baturini tegelastele on mesilaste maailmaski reegel, et kui mesitarru satub kaks mesilasema, toimub neil omavaheline võitlus, mis lõppeb vanema taruema lahkumisega, kes võtab enesega kaasa osa sülemist.
Kaili Viidas viis ennast lavastusprotsessi jooksul põhjalikult kurssi mesilaste elukorraldusega ning lavakujunduses ja atmosfääriloomes, sealhulgas ka näitlejate liikumiskoreograafias, lähtuti paljuski just mesilaste maailmast.
Lugu võiks tegijate arvates kõnetada nii noori vaatajaid kui ka täiskasvanuid.
Kui lavastaja pärast esietendust mõne saalis olnud noorukiga vestles, kuulis ta, et nad pidasid lugu väga pingeliseks ja elasid kaasa kõigile tegelastele.
Viidase sõnutsi olid noored kohati mõistvamadki kui täiskasvanud, kes kippusid tagasiside küsimise peale kohe andma hinnanguid tegelastele käitumisele:
"Tundub, et mingis eas vist kiputakse ära unustama, kui meeleline ja kirglik võib olla esimene armastus, kus ratsionaalne ajupoolkera enam üldse inimesele ei allu, ta läheb ainult emotsionaalse poole, möllab, lammutab ja teeb kõik, et saada see tunne kätte."
Ott Kilusk lisab, et "Noor jää" on vägagi noortelugu ka seepärast, et toob lavale mitu abituuriumieas tegelast ning kätkeb endas noortele tuttavat ja paratamatut ringi – mulle meeldib see, kellele mina ei meeldi ja talle meeldib see, keda ta kunagi ei saa.
Viidas rõhutab sealjuures oma lavastusprotsessis kinnistunud arusaama, kuivõrd tugev vastutus on lapsevanemal õpetada oma lapsi armastama; õpetada armastust nägema, mõistma ja tajuma selle juures ka kohustusi.
Kui lapsevanem ei oska näidata armastuse valusamat poolt, näitab iseennast liiga ideaalsena, julgemata end laste ees avada, annab ta lastele edasi palju keerulisema paketi.
"Lapsel on väga raske osata armastada, kui ta pole näinud armastuse erinevaid pooli. Kui ta näeb liiga ideaalset maailma või täiesti ilma armastuseta maailma, siis mõlemad on ühtemoodi kiivas," ütleb lavastaja Kaili Viidas.
Esietendusel rõõmustas tegijaid näitlejate mäng: see, kuidas Carita Vaikjärv kehastab pereema Maed, säilitades väärikuse ja minnes kõigist raskustest läbi; kuidas Veikko Täär mängib pereisa, kes ei suuda toimuvast rääkida.
Kiidusõnu jätkus ka Karmel Naudrele, kes peretütar Kilduna kehastab lavaloo kõige saatuslikumat naist ning Ruuben Joosua Palule, kes oma tundliku natuuriga sobib ideaalselt mängima meest, kes on määratud kaotama.
Kaili Viidas tõi esile ka esietenduse lõpus kõlanud aplausi, mis polnud sugugi tavaline ühtses rütmis tormina tekkiv ovatsioon. Alles mõni aeg pärast etenduse lõppu mõistis lavastaja, et see lugu puudutas nii paljusid sedavõrd suurel määral, et neil oli raske hakata plaksutama.
Aplaus tundus justkui kohatu, aga tegema pidi.
12. märtsi saates"Teatrimaagia" olid stuudiokülalisteks ka koreograaf Tiina Mölder ja dramaturg Andri Luup, kes tutvustasid Sõltumatu Tantsu Lava uuslavastust "Suur teadmatus".
Samuti rääkis Andri Luup koos näitleja Ott Aardamiga Theatrumis veebruari algul esietendunud lavastusest "Iraani konverents".
Saate autor on Joonas Vatter.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.