Kuradi loodus!
Just lükkasin vardasse sealiha,
Lõikusin küljest kõik lödipeki,
unukõõlused ja muu suvajälgandi,
mida valmisšašlõkkide kaubastajad
kauba peale kütavad.
Lõikusin. Ja lükkasin.
Kobestasin söekotti, et hakatada tuld.
Ja siis, kuradi loodus, raksatas vihm.
No ikka sihuke vihm,
kes ka vihm oli.
Säherdust siinmail nähtud ei olevat.
Vihm, mis teismelised tuppa jätab
ja vihm, mis suvemaja aknaklaasid
lämbeks ja läbipaistmatuks taob.
Trummeldab lapseea plekkvannid tänaseks,
meisterdab nähtava maailma poriks,
surmab sääsed ja kohitseb merekohina.
Ja nõuab, et sa läheksid õue, tema kätte,
ja sa lähedki, ja siis ongi see vihm
ja siis oledki see sina või olin see mina
või ei olnudki kedagi ja siis ei olegi enam kedagi,
välja arvatud see vihm.
Jube mõnus.
Kuradi loodus!
Laul pessimistlik, liig- ;
iseäralikud omanäolised eripärased
kanduvad läbi õhu ja hullumeelsete traatjate uduviirude
märatseva hakkava aastasaja venijad kalkkülmad mõtted
tasuks tosinakaupavallapäästet sõdade eest
tasuks määratupööraste füüsilisvaimsete koorishooramiste eest
tasuks
tasuks
kurat teab mille eest
oma punsunud ajude ubriklike mõttepesade plämahämaruses
koolnud ideede väärastunud vangid mitmetes kümnetes
sadades tuhandetes etc etc kontorites hallitama läinud
ujuvlendava mälupahna kohutavmürgiste lasuhunnikvirnade
küütlevast embusest õhu kätte tungides lihtsalt kärvavad
ja vaevalt on nad jõudnud sellega hakkama saada kui koheselt
leiavad nende endised asupaigad endile kohased olevat
mitmed kümned etc uued aga tegelikult vanad kolleegid
samas
samas
kardetakse kõikjal suurt ja paha sõda
mida tonti seesuguses reaalsuses veel sõjast karta on
purgatoorium purgeerib pahna
&
ikka kulgevad kümned sjad tuhanded
ikka surevad kümned sajad tuhanded
ikka purevad kümned sajad tuhanded
ikka sulguvad kümned sajad tuhanded
etc
etc
etc?
Laul pärast olematut mõttevahetust kõrgemal tasemel
vaadates kuis inimene kuupe otseti laiuti laob
päikene puhuti hall tõuseb siiski ja kahvatab
pribõl kak prikazano, seltsimees inimene
anna mullegi traktoriload nurub mühisev maa nõtkudes
müü mullegi litsents kalakasvatuseks lunib lainetus meres
kinnita minugi õigused energorežiimi limiitele palub päike
betooni tossu ja õitsengut mangub see maine martüürium
armastusega aitavad anujaid ahvide järglased
inimõigused kivimõigused vesiõigused
justice ordnung čistota i por&dok
kosutav kaos no more užee kohutav laos
sina päike lähed ja töötad vähemalt rahuldavalt
sina maa talud rõõmuhõisetes traktoritörinat
sina meri loksud ja lainetad ega pruugi asjata suud
betooni tossu ja õitsengut peate te saama
linnasid käitisi laevu ja rokastet vett
loojub ? lubamatu
umer kak prikazano
öö rüpest väljub mustas habemes onu klõbistab kastanjettidega
ja laulab lunalunalunalaaa carmen tantsib jälle taas
lõpule liginev lauldes musta vuntsi inimkond
pimedus
pidevalt
painab
Laul maabumatu ja murd
all minu ja teiste tähtede
lame loksus lauge laine
mustjas moolas murelaine
sogane säkerdas seisev laine
maadpidi maandati maru ja mitmeidki laineidki murdus
taevatähestik kõiki neid heleda leegiga paitas
kajakas uue laine kohal lendin ma tundmata tuulen
meri masuudine vahel või jääs
hoidis valgusi kaantega kinni
saatusest seatud me sõudema tulistes tuulepilvedes
tähina taevakaarele kinnitama tormide tiibasid
tiibades tormisid siniseid seniseid sirutama
mahedaid meriseid maabumisi
tihti ei too meile taevane tuul
kajakad uue laine kohal
lendame tundmata
kuuled?
Mõistetav?
Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid
Ja piimaloomi ja alet ja väetist,
mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja
poetagust õlut ja jäätist,
mõistan mulda ja selle sees elajaid,
selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi,
aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik
(ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti.
Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd
veel ei olnud,
oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,
kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,
midagi-ealeski polnud?
Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd.
Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa
ja ta terane serv.
Universumi konarlikul tenniseplatsil.
Tulelik
Näe, piki palged leegid löövad, aga silm ei sulgu,
öös ja tähetaeva müras räige hunt lööb ulgu
ulgumere laineid vaskis-välkudega kattes,
puhtaks põlend palmivõsa kadakaisse mattes.
Toas, tuhastunud diivanis, hõõguvi vedrude vahel,
kusagil kärsanud hobujõhve ja niiske saepuru sees,
paksude kõmmeldund põrandaplankude all
leidub võib-olla üks lugu-ja-laulu-kandev kuldsõrmus
asjadeotsija jaoks.
Näe, istmik kõrbeb, ilu siiski söandab sütes mütata
ja heita nalju, et kas kütad või, hah, jätad kütmata,
ei ahi sellest morjendu, ei jää jää läitumata,
ei jää jäätumata süda, inimmeeled käitumata.
Massiivse unustuse alt välja kõdunenud talumajas
polnud unuajaleha kõrval suurt muud nuhutada.
Kui ehk see kummuli kummut?
Meile kellelegi ei meeldinud noid sahtleid lahti tirida.
Aga nii tema läks ja seal nemad olivad.
Ajalugu on kubinal tulvil kõiksugu laipu.
Põlevi silmi ja kõrvu neist mööda vaadata olla võiks taipu.
*
Üks niru öö läeb ilusaks,
kui näru kael saab murtud.
Siis rõõmustavad mats ja saks
ja kõik, kes kaua kurtnud.
Võllakõlkvel närukaelt
vaevad tähed taevalaelt.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.