Loomingu Raamatukogu sari toimib vormiliselt ajakirjana, mis tähendab, nagu märgib ka Karl Martin Sinijärv ühes oma raamatusoovitustest, et: "kui heale asjale jaole ei saa, siis korjab huntmaailm ta letilt ära ja nii ongi."
Peatoimetaja Triinu Tamm kinnitas, et vaatamata sellele, et vahepeal on lõppenud nõukogude aeg, on kadunud tsensuur ning ideoloogiliste väljaannete nõuded, peetakse Loomingu Raamatukogus senini au sees nii mõndagi põhimõtet, mis pärineb väljaande algusaegadest, 1957. aastast:
"Esiteks nõudlikkus, mis oli tekstide ja raamatute valimisel algusest peale oluline. Me püüame pakkuda lugejatele kõige paremat, mille suudame üles leida. Teiseks mitmekesisus, algusest peale on tõlgitud väga erinevatest keeltest. Nõukogude ajal olid muidugi lausa ametlikud kvoodid, kui palju teatud keeltest tõlkida tohtis. Nüüd on see kvoot küll ära kadunud, aga mõnes mõttes oleme endale ise sellise kvoodi kehtestanud, et püüame igasse aastasse valida võimalikult palju eri keeltest tõlgitud raamatuid, proovime sättida niimoodi, et valik oleks ühe aasta piires võimalikult lai. Niisamuti peame silmas, et oleks žanrilist mitmekesisust, esseistikat, ilukirjandust, memuaristikat… Need printsiibid on tegelikkuses kehtinud päris algusest peale olnud ja tundub, et lugeja võtab selle tänulikult vastu."
Loomingu Raamatukogu kokkulepped tõlkijatega on tehtud väga ammu ning kokkuleppest ilmumiseni läheb tihtipeale vähemalt kaks aastat.
Nii on seetõttu, et headel tõlkijatel, kellega koostööd tehakse, on enamasti tööde järjekord, aga ka seetõttu, et aasta jooksul saavad nad välja anda nelikümmend numbrit, see tähendab umbes kaheksateist raamatut, mis seab ette mahupiirangud:
"Kogu aeg jääb nagu raamatutest puudu ning häid mõtteid lihtsalt koguneb rohkem, kui ühte aastakäiku mahub," nendib Triinu Tamm.
Sellele vaatamata on Loomingu Raamatukogu teinud praegu maailmas toimuvast tingitult ühe enneolematu liigutuse ning andnud Kuldsarja eriväljaandena taas välja ukraina kirjaniku Sergi Žadani romaani "Depeche Mode" (ukraina keelest tõlkinud Tiina Roasto), mille müügist teenitav kasum annetatakse Ukraina Kultuurikeskusele.
"Kiirreageerimises on teistel ajakirjadel ikkagi suuremad eelised ja tegelikult ka kõikidel teistel kirjastustel, kellel pole mahupiirangut. Nende ainsaks piiranguks on see, kui ruttu on raamat võimalik raamatuks vormistada, tõlkida, toimetada ja trükivalmis seada," mõtiskleb Tamm.
"Olgugi et sooviksime teinekord kiireminigi reageerida, oleme siiski otsustatud klassikalisema suunitluse kasuks. Vaatame autoreid ja teemasid sellise pilguga, kas need võiksid huvi pakkuda ka kahe või kümne aasta pärast, sest on ka raamatuid, mis on nii kaua töös," selgitab Triinu Tamm.
Häid ideid on palju, aga siis tulevad olud… Selles mõttes ei tööta Loomingu Raamatukogu jällegi sisu poolest ajakirja tempos.
Sergi Žadani romaani uus väljaanne saabub ajal, mil Ukraina sõda on inimesi tugevalt vapustanud. Humoorikat ja pöörast raamatut lugedes võib nõrganärvilistel lugejatel tekkida isegi tugev võõristus, kuna 1993. aasta Harkivi kirjeldused on eestlastele, kes mäletavad 1990. aastaid siinmail, väga tuttavad.
Samuti võib tekkida tunne, et on kohatu valju häälega mõne raamatu üle naerda, kui inimesed samal ajal Ukrainas kannatavad.
On paratamatu, et raamatud, mida me loeme, muutuvad vastavalt sellele, milline on maailm meie ümber. Triinu Tamm nõustub:
"On hämmastav, kuidas sõjaga seoses on selgunud, et enam ühtegi raamatut ei saa enam rahulikult lugeda. Kõikjalt vaatab vastu sõda ja teadmatus. Aga ma arvan, et naerda võib ikka. Sellises olukorras on raske keskenduda ja raske midagi süvitsi teha. Võib-olla võiks hoopis kirjandus aidata, sest tähelepanelik lugemine aitab keskendumise jälle tagasi saada ja ma arvan, et selles ei ole midagi patust, et me seda naudime ja naerame. Võib-olla on parem, kui me naerame ja läheme seejärel ning teeme midagi Ukraina põgenike heaks kui et oleme täiesti teovõimetud ja masenduses kogu aeg."
Triinu Tamm on veendunud, et vastastikmõju inimeste ja kirjanduse vahel on olemuslik ning ei kao mitte kuhugi, niisamuti nagu ei kao maailmast mitte kuhugi ka raamatud:
"Me loeme kogu aeg raamatuid erinevalt, mistõttu ei saa need ära kaduda, sest raamatuid on kogu aeg peegel meile endale. Me loeme kogu aeg oma hetkeseisu kõrguselt. Lugude lugemine ja iseenda peegeldamine tekstides on midagi olemuslikku, nii et päriselt see ära ei kao."
- Sellest, mis on Loomingu Raamatukogu sarjas viimasel ajal ilmunud, Heinsaarest, Atxagast, von Kotzebue'st, aga otse loomulikult ka Kafkast võib lähemalt kuulata 16. aprilli kirjandussaatest "Gogol":
https://klassikaraadio.err.ee/1608552940/gogol-mida-tolgitakse-lahenemine-kolmest-kuljest
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.