Karaoke Satisfaction
Ma ei suuda mitte saada Satisfactionit, ma ei suuda
mitte saada täielikku ja totaalset Satisfactionit,
kui mind ja mu sõpra Nicki kutsutakse plaate mängima
Coca-Cola töötajate spordipäevadele, umbes sada
kilomeetrit Riiast, ja seal kohe naabruses toimub
veel üks mingisugune firmaüritus,
ja nende kõlarid üürgavad meie omadest veel vingemalt, aga see on jama,
sest ees on ju sportmängud, igasugused üleroomamised,
jooksud ja teatevõistlused, ja "Bon Aqua" kirjaga
helesinistes särkides inimesed luusivad nende ootuses
mööda tohutut väljakut. 'Cause I try and I try and I try and
I can't get no, I can't get no. Ja nad söövad friikartuleid ja
hängivad koos oma särkides, mornilt ja peremehelikult
emmates oma naisi ja tüdruksõpru ning kergelt suunates nende laisku liigutusi,
nad otsekui kukuksid kõik koos, kuid see kukkumine on nii lõputu,
et muutub ruumis ümber paiknemise viisiks.
I can't get no. Oh, no, no, no. Hey, hey, hey.
That's what I say. Ja jälle pole meil Läti
poppi, ja jälle pole meil Vene poppi. Ja kõik,
mida me mängida saame, on natuke funk'i, reggae't,
mustlasmuusikat ja "Rolling Stones". Ja me ütleme –
tooge meile oma muusikat, olgu peale. Ja meile tuuakse
Aiša ja ansambli "Labvēlīgais Tips" kassetid ja
kassettmakk, mida me pole võimelised
puldiga ühendama. Ja seepärast ei suuda ma mitte olla täielikult
rahuldatud, kui õhtujuht, pärast seda, kui
olime olukorda päästa püüdes andnud mikrofoni kellegi kuueaastasele tütrele, kes laulis paar
jõululaulu, niisiis, see õhtujuht ütleb: "Hästi, poisid, puhake.
Ma panen paar oma hitiplaati." Ja meie ütleme: "Jaa!"
(I can't get no. Oh, no, no, no. Hey, hey, hey. That's what I say…)
Ja me istume paarsada meetrit tantsulkast eemal lõkke ääres koos
organisaatorineiudega agentuurist "Õige liin",
ja me räägime – kõik on õige ja me ei suuda mitte olla
rahuldatud, et meid siia kutsuti, kuigi on arusaamatu,
milleks, sest on ju hunnik teisi dj-sid, kes mjumaldavad
mängida just nimelt populaarsete raadiojaamade hitte,
ja neiud ütlevad, olgu peale, juhtub… Baby, better come bck
Maybe next week 'Cause you see I'm on a losing streak…
Ja siis me sõidame koju, täiesti läbi trööbatud
kogu sellest üritusest, me ei jäänud ju sinna end välja magama,
sest Nicki tütrel on homme sünnipäev
ja ta tahab tütrele õnne soovida, kui too hommikul silmad avab
(tegelikult jõuame kohale kell seitse, ta variseb magama,
ja siis ärkab tütar, hüppab tema juurde voodisse, aga tema
mässib end tütre eest kaitseks teki sisse ja mõmiseb midagi arusaamatut,
ilmselt: l can't get no satisfaction, no satisfaction,
no satisfaction, no satisfaction…)
Oli ka nii
See oli väga kummaline ja kummaline kohemus.
Ma läksin piki pikka ja pikka tänavat,
mööda sõitis punane ja punane buss,
ülal tolknesid longu vajunud ja longu vajunud juhtmed,
järsku muutus kõik minus uueks ja uueks,
ma läksin ja läksin, vaikisin ja vaikisin, ümberringi kees elu
ja kees elu, mul oli lõbus ja nii lõbus,
ma olin siin ja jälle siin, ma tundsin kõik ümberringi ära ja
tundsin kõik ümberringi ära… Oligi nii, nagu ma ütlen,
ja nagu ma ütlen, oli ka nii. Ja ikkagi, kas pole,
väga kummaline ja kummaline kogemus. Ükskord
novembris ja novembris.
Vana maailm
Ma nägin vana maailma sündi,
lagunenud majad tõusid
tervete tänavate kaupa, roostes vihmavee-
torudega, mis katkesid paar meetrit
enne maani jõudmist, raamidest välja juuritud trepikojaakendega
ja muude languse dominantidega. Suitsuhaisuseid opeleid
ja volkswageneid mõlgitud kapottidega ja
roosteniredega veeti maale sisse, karavan
karavani järel. Ja vanamehi sõitis kokku kogu
maailmast, igalt poolt veeti siia mujal tarbetuks osutunud
vanamehi, kes köhiaid rõõmsalt puuvillastesse
kinnastesse siinsetes trammipeatustes.
Ja elu jäätus. Kõik pidurdus, aeglasemalt
hakkas nirisema vesi kraanidest, aeglasemalt ajasid politseinikud
taga vargaid, ja nood haarasid aeglasemalt oma püstolid
ning vajutasid päästikuile, mis pudenesid pihuks,
vallandades lõpuks lasu tulise õie.
Kuul aga lendas edasi vähemalt sajandi. Ja tarduski niimoodi
õhku nagu tihkesse läbipaistvasse siirupisse kukkunud tablett.
Või nagu lõppenud kõlblikkustähtajaga kollanevitamiinidražee,
mis on veerenud kapi taha ja jäänud kinni tolmu, paberiprahi ja nostalgia vahele.
Üheksateistkümnes sajand
XIX sajandi algus saabus XIX sajandil.
Tollal elasid kõik otsekui XIX sajandil.
Kõigil oli XVIII sajandist juba korralikult villand,
Aga XX sajand jäeti hilisemaks
nagu väga raske ülesanne, mida ühekorraga ära ei lahenda.
Neil olid sellised aastad nagu näiteks 1813, 1864
või siis 1887. Ja neil aastail oli inimestel võimalik sündida,
abielluda ja surra. Oli võimalik tellida
maalikunstnikult portree ja taotleda kuningalt audientsi,
aga võis ka aastast aastasse kaevanduses töötada
või lambaid karjatada. Kõik käisid riides XIX sajandi moe järgi –
igasugused kübarad, pantaloonid, kraed
või avarad pluusid ja kaelarätid.
Nad jälgisid maailma sündmuste arengut
ja isiklikke suhteid, kuulasid oopereid
ja käisid tsirkuses. Ainult tänu sellele
XIX sajand toimuski. Need inimesed viisid teda edasi ja
edasi otsekui auru pahvivat rongi, otse
mille ette maha paigaldati rööpaid. Nii oli
kogu XIX sajand, terve aastasada. Ja keegi ei hoidnud kõrvale.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.