Saates saab kuulda Prima Vista programmijuhi Marja Undi põgusat sissevaadet tänavusse festivali (alapealkirjaga "Mängu piirid") ühes mõningaste soovitustega, Jaak Tombergi tunnistust selle kohta, mis hakkab toimuma laupäevasel üritusel "Avalik kohtumine lüürilise minaga" ning Anti Saare ja Joosep Susi kirjanduslikku tennisematši.
Luulerubriigis astub üles Liisa Mudist.
Kui piir tuleb ette. Või kas tuleb?
Marja Unt avas "Gogolis" esmalt festivali selleaastast alateemat "Mängu piirid":
"Mõte midagi mänguteemalist teha on olnud juba päris mitu aastat õhus, selles mõttes tuli seekordne teema päris kiirelt, nii et on olnud aega tema peale ka rohkem mõelda. Nagu ikka, on programmis rohkem ja vähem teemaga haakuvat – teema ei ole alati mingi "piiriseadja", vaid pigem mõeldud ka osaliselt inspireerima külalisi ja tegijaid."
Võib-olla on praegu maailmas toimuv aga juba selleks mängu piiriks, võib-olla ongi piir kätte jõudnud ja peaks tegelema ainult tõsiste asjadega?
Marja tõdeb, et seda on keeruline ette ennustada, kui palju keegi festivalil neist tõsistest asjadest puudutab ja arvesse võtab.
"Kui meie teema paika panime, ei olnud meil õrna aimugi, millises olukorras seda teemat n-ö välja mängima tuleb hakata, aga kui lugeda kasvõi seda pöördumist, mille on festivalile saatnud Alexander Genis, siis sealt tuleb väga kaunis sõnastuses välja see, kuidas võib-olla just niisugustel aegadel on mängul väga suur roll – kui ühtpidi vaimu ja vabaduse kandjal, aga teistpidi ka mingisuguse korrastajana."
Missugune on aga kirjanduse enda suhe mänguga? Selgub, et päris olemuslik:
"Kirjandus on see koht, kus me sageli mängulisusest räägime just siis, kui reegleid rikutakse," tõdeb Marja, "Meil on sõnamäng, mis on keelereeglitest mingis mõttes möödahiilimine, ning mänguline poeetika on nähtus, mis samuti mingisuguse tavaga vastuollu läheb – võtab midagi juppideks, paneb teistpidi kokku –, see kõik ongi kirjanduslik mäng."
Aga laiemalt on mängu tingimuseks just seesama reeglistatus ning ka ühine kogemus või ühine arusaam.
Teisalt saab mängu adresseerida ka vastandina mingisugusele tegelikkusele, siin toob Marja näiteks Vahingu Spiel'id "kui mängu ja n-ö päriselu ülemineku hallid alad."
Niisiis saab mängu piire mõtestada päris mitmel erineval moel ja usutavasti tuleb see kirjandusfestivalil ka erineval moel ilmsiks.
Kirjandus ja tennis: erinevad, aga sarnased
Prima Vista tänavune patroon on Urmas Vadi, kellega hiljuti samuti "Gogoli" saates juttu on puhutud, seetõttu kutsusime seekordset patrooniüritust – kirjanike tenniseturniiri, mis toimub kolmapäeval, 11. mail kell 13 Tartu Akadeemilises Tenniseklubis – kommenteerima hoopis ühe mängija Anti Saare ning auväärse kohtuniku Joosep Susi.
Milles siis asi seisab, mis üldse saab ühendada kirjandust ja tennist!?
Joosep Susi möönab muheledes, et kõige olulisem puutepunkt on muidugi seesama üritus 11. mail, kus kirjanikud mängivad tennist, lisades siis aga tõsisemalt, et igasugused säärased analoogiad võivad tegelikult ohtlikud olla – kui sellise ühisosa otsimise raames hakatakse omistama ühele või teisele nähtusele ka tunnuseid, mida seal ei ole.
"Aga teiselt poolt loomulikult, nagu me teame, saab kõiksuguseid nähtuseid omavahel võrrelda ja viljakas võrdlus toob esile mingisuguseid tunnusjooni, mida ilma selle võrdluseta poleks võimalik nähtuse puhul või kontekstis tabada."
Sellele sekundeerib ka Anti Saar, kes tõdeb, et ühisosad võivad olla ju ka sama suured kui need on näiteks sea ja käo vahel (ehk väikesed), lisades, et tennisel ja kirjutamisel ühisosi kindlasti mõnevõrra rohkem, näiteks on nad mõlemad põhiolemuselt protsess:
"Nii nagu me kirjandusteosest ei saa mingit ettekujutust, kui me käsitleme seda lihtsalt tähtede või sõnade reana, ei saa me ka tennisematšist erilist ettekujutust, kui me vaatame tablood – seda, mis numbrid seal on."
Semiootikuna lisab Anti muidugi sellegi argumendi, et nii tennis kui ka kirjutamine (või lugemine!) on suhtlusakt. Joosep ei jää vastust võlgu, täpsustades, et ka suhtlusaktidena toimivad nad mitmel tasandil:
"Kui ma vaatan tennist, siis ma näen mingisugust metafoorset duelli – sport üldiselt on ju tugev fiktsioon või metafoor."
Näiteks odaviske puhul, tõdeb Joosep, mängitakse metafoorselt läbi seda, kuidas kaikaga looma tappa, või tõkkejooks kui metafoorsete takistuste ületamine ja seeläbi lõpp-punkti jõudmine, jalgpall on nähtavasti aga juba sõjametafoor.
Tennis aga, nagu selgub, on modernsem ala, kus otseseid metafoore välja tuua on veidi keerulisem, aga siin tuleb eriti otse ilmsiks tõsiasi, et suhtlusakt ei ole ta mitte vaid mängija ja vaatajate vahel, vaid ka mängijate omavahelisel tasandil.
Anti lisab siinkohal, et ehkki kolmapäeval toimuvast kirjanike tenniseturniirist võib kindlasti oodata suurepärast vaatemängu, on tennisemäng tegelikult ikkagi ennekõike suhtlusakt kahe mängija vahel.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, ilmneb, et lisaks kõigele muule on siin tähtis ka autokommunikatiivne aspekt...
Kõige huvitavam vastane tennist mängides, teatab Joosep, on selline, kes ei ole sinust liiga palju parem ega liiga palju halvem – sel viisil on tegemist mõnusa väljakutsega, mis võimaldab taas sisse tuua paralleeli kirjandusega:
"See ei ole Joice'i "Ulysses", see ei ole ka Ellen Niidu "Rongisõit", vaid vastas teispool võrku on näiteks Anti Saar. Sa mängid selle mängu ära ja jõuad arusaamale, et nüüd on minu maailmapilt natuke teistsugune, ma tulen siit platsilt ära natuke teistsuguse inimesena. See ongi minu jaoks lugemisprotsess."
Anti aga teatab, et võrdväärsete ja teineteist austavate vastaste puhul jääb võitjaks tingimata mäng.
"Ja mängu on oma tahe. Mängu tahe on edasi kesta."
Kuidas aga kirjanikud tenniseplatsil toimivad ja kas nende sellekohane "käekiri" on sarnane nende kirjanduses kohal olevaga, selgub juba kolmapäeval Prima Vistal.
Tere, lüüriline mina!
"Gogoli" viimane saatelõik on pühendatud lüürilisele minale, mida/keda avama tuli ürituse "Avalik kohtumine lüürilise minaga" üks korraldajatest Jaak Tomberg.
Kuna "lüüriline mina" astub meie ette ennekõike luules, tasub esmalt üldse küsida, miks on nii oluline rääkida luulest.
Ehkki Jaak tunnistab, et teadlasena uurib ta ise eelkõige proosat, tõdeb ta luule teatavaid eeliseid proosa ees:
"Ma arvan, et luule rohkem kui proosa viib meid ühendusse keelelise substantsiga. Kui me mõtleme, et keel kui niisugune on üks peamisi tegelikkusega kontaktis olemise viise, siis ma arvan, et luule iseäranis on see, mis seda ühendust aednikuna hooldab, seda mitmekesistab, sellele elujõu tagab."
Lisaks muule on luule ka uks või värav mingi teistsuguse või muutuse juurde:
"Iseäranis praegusel ajal, ma arvan, näeme hästi, kuidas luule järele otsitakse."
Aga see ei tähenda, täpsustab Jaak, et luule poole just kurbadel või negatiivsetel asjaoludel peaks pöörduma:
"Luule on ka üks parimaid võimalusi asju pühitseda või rõõmsat meelsust väljendada ja kehastada."
Saatest kas saab või ei saa teada sedagi, kus (täpselt) resideerub lüüriline mina; kuidas me ta üldse üles leiame; kust me üldse otsima peaksime?
Ja kui raamat on juba avatud, siis kui lähedale pruugiks teda kujutelda autorile?
Jaak manitseb aga ka ambivalentsust (sellestki küsimusest) täielikult ära kaotamast, sest ambivalentsuse vähendamisega tekst vaesestub, "ja see on traagiline."
- Tänavusest Prima Vistast võib pikemalt kuulda 7. mai kirjandussaatest "Gogol":
https://klassikaraadio.err.ee/1608574585/gogol-laheb-prima-vistale/
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.