Keskkonnakuul, mais, on Klassikaraadio programmis saatesari "Rahu, ainult rahu", püüdmaks piiluda inimese sisemaailma.
Sisemise keskkonna korrastatuse ja harmoonia poole püüdlemise teel on teadlikult või alateadlikult meist igaüks, aga kuidas selle saavutamiseni jõuda.
Saadetes püüame inimese vaimuloomingule läheneda kui lepitajale – kuidas loodut või loojat võib nimetada konfliktide silujaks.
Kas kunst enda paljudes avaldumisvormides võib konflikte ennetada ja lahendada?
Kas looming võib olla lepitus?
Kuidas ja kas arhitektuur, kirjandus, maalikunst, muusika jpt loometöö viljad võivad aidata meil rahu endas ja omavahel leida?
Kas kirjandus saab olla rahu teenistuses?
Sarja kolmanda saate külaline on kirjanik Viivi Luik.
"Rahu mõiste on pea peale pööratud," räägib Viivi Luik.
"Üldse, kõik need õilsad mõisted on omamoodi pea peale pööratud – ei rahu ega armastust, vägivallatust või vabadust – neid ei saa ühtki vägisi kehtestada. Kui sul on rahu, siis sa oled vaba."
Viivi Luik selgitab, et kui vabadus on kehtestatud vägisi, siis on see tegelikult orjus.
Tema sõnul on kogu Lääne-Euroopas nii sõja kui rahu mõistet võetud siiani väga lapsikult, need mõisted on devalveerunud ja alles nüüd avab tegelik sõda inimestel silmi ja paneb need mõisted paika.
"Alles sõda näitab, mis on rahu. Rahul on oma suur väärtus."
Kas me oleme liiga hästi elanud ja selle käigus kaotanud arusaama – mida tähendavad sõda ja rahu?
"Teiste kõrval ka Eesti on muutunud heaoluühiskonnaks," arvab Viivi Luik.
Inimesed on omamoodi eluvõõraks muutunud. Teine, väga sügav põhjus on veel – vene salateenistus ja vene poliitika on lääne inimesi mõjutanud väga salakavalal moel.
"See on meid kõiki uinutanud salajasel viisil. Vene propaganda on väga salakaval ja Eestisse tuleb see hoopis lääne kaudu – et inimesed usuksid seda hästi. See on aastaid niimoodi toiminud ja see on mõjutanud inimesi lapsikuse suunas."
Ühiskonna küpsusest rääkides ütleb Viivi Luik, et ühiskond koosneb üksikutest inimestest ja ühiskond tervikuna just nii tugev või nõrk, kui seda on iga üksik inimene.
"Kaduma on läinud tõde," arvab kirjanik.
Tema sõnul arvamus, et me elame tõejärgses maailmas, on sõnakõlks.
"Tõde selgub siis, kui sa lähed Kiievi metroosse pommivarjendisse. Elu on mõnedel hetkedel täiesti must-valge, ongi vaid elu ja surm."
Teatud hetkedel on tõde igaühele täiesti selge.
Viivi Luik ütleb oma varasemalt sõnastatud mõtte - ühiskond on küps, kui tal on armastus elu vastu ja aukartus surma ees – kommentaariks, et surma väljalülitamine elust on lapsikuse ilming.
Lastele on surm lihtsalt huvitav mäng ja kui mäng enam ei huvita, saab selle ju kõrvale jätta. Aga lastel on teadmine, et see kõik on mängult – märulifilmides tapetud kangelased tõusevad ju jälle üles.
Tegelikult on elu kõrval olemas surm, see ei ole mäng.
"See surmamäng ei puuduta elu sügavusi, vaid ainult elu kerget pealispinda," arvab Luik.
Varasemalt on Viivi Luik öelnud, et küpset inimest iseloomustab see, kui ta on leidnud vastused kolmele küsimusele: küsimused elu, surma ja Jumala kohta.
Ta räägib, et nendele küsimustele ei saa otsida vastust vägisi.
"Tavaliselt on nii, et inimese elu viib teda nende vastusteni, kui need vastused teda ka huvitavad. Siin ei ole inimese vanusega midagi pistmist, mõni inimene võib viieaastasena juba teada vastuseid nendele kolmele küsimusele samal ajal võib mõni 85aastasene sel teemal väga lapsik olla."
Heaoluühiskonnas on pealtnäha muretu elu, aga kõikidel on tohutult palju muresid. Heaoluühiskonnas surutakse võrdsustamise ideed, aga inimesed on kõik nii erinevad.
Lapsikust ühiskonnast rääkides me ei räägi noortest, me räägime üleüldse inimestest.
"On väga palju vanu inimesi, kes kardavad meeletult surma, just vanad inimesed," kinnitab Luik. Vanaduses lööb inimeses välja lapsikus või see, mis on elus tegemata või leidmata jäänud ja iga inimene peab elu lõpus iseendaga arvet.
Saates räägiti, kuidas lapsikut ühiskonda ei saa peljata kui väärtuste minetajat, sest inimkond on ikkagi alati suurtest katastroofidest välja tulnud.
"Igal ajal on oma hädad," ütleb Viivi Luik.
"Aga lootus elab edasi kõikides inimestes – seda me näeme praegu ka Ukraina sõjas."
Meie aja hulluseks peab Viivi Luik ahnust.
"See ei ole ainult meie aja hullus, suur ahnus on alati inimesi sõdima ajanud. Tänapäeval on ahnus aga kuidagi eriti silmatorkav."
Viivi Luige sõnul inimlikud voorused siiski säilivad läbi kõikide hädade ja hulluste.
"Alati on olnud usk, lootus ja armastus. Muidu me ei oleks siin," lausub ta.
"Selles mõttes ei ole ajastutel vahet, voorused on alati olemas olnud. Kõige hullem, mis inimesele võib juhtuda, on see, et ta kardab. Võib-olla hirm on isegi veel suurem patt kui ahnus, sest hirm on põhiline, mis inimkonda hädadesse tõukab."
Viivi Luige sõnul jätab hirmunud inimene õiges kohas õige asja ütlemata, jätab oma põhimõtete eest seismata.
"Väike, igapäevane hirm on hullem kui suur eksistentsiaalne hirm."
Kui igapäevaselt jätta hirmu pärast ütlemata väikeseid asju, siis sünnib sellest suur tegematajätmine. Kuidas hirmust üle saada?
Luik tuletab meelde üht koolipoiste ammust ütlust: ära karda, siis sa ei tunne hirmu. Hirmu vastand on kindlasti ka usk, sest see annab inimesele teatud sorti kindlustunde, et sa oled õige asja eest väljas, see võtab omakorda inimeselt hirmu ära.
Saates räägitakse kirjandusest kui ühiskondlike sidemete loojast, tõe otsimisest ja hingerahust, leigusest ja ükskõiksusest, sotsiaalsest leplikkusest, kogemuse jagamisest, tähenduste muutumisest ajas, tõeliste väärtuste hoidmisest, rahust, vaimsetest hoiakutest ja elamise mõttest.
"Sisemise rahu inimesele annab see, kui ta teab, et igal juhul vale kaotab. Et igal juhul on tõde olemas ja sellele toetudes saavutatakse hingerahu," ütleb Viivi Luik.
"Tõde on kogu aeg olemas, elu on üks tervik. Hingerahu tähendab, et sa ei karda midagi öelda, sa ei karda midagi kaotada."
Viivi Luige sõnul on tõde kõige alus.
Saate "Rahu, ainult rahu" autor ja saatejuht on Jaanus Aurelius Kangur – religiooniantropoloog ja täiskasvanute koolitajana.
Saate toimetaja on Marge-Ly Rookäär.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.