Piret Viirese sõnul sai siirdeajastu – mille jätkumist mõned senimaani usuvad – üheksakümnendate lõpuga siiski punkti, kuna need kultuurielu muutused ja struktuurid, mida üheksakümnendatel ehitati, said siis mingil moel valmis.
Siirdeajastu on meie praeguse kirjanduse ja kultuuri alus, nentis Viires:
"Väga palju sellest, mis meil tänapäeva kirjanduses on, põhineb ülesehitamisel, muutustel ja ka murrangutel, mis üheksakümnendate kirjanduses ja kultuuris toimusid."
Nende taustaks olid muidugi suured ühiskondlikud muutused, nõukogude aja lõpp ja kapitalistliku ühiskonna saabumine, mille mõjud olid omakorda tunda ka kultuuris.
"Kultuurile tekkis turumajanduslik väärtus. Võeti kasutusele nõukogude ajal ebaolulised terminid "mis müüb" ja mis mitte," meenutas Viires.
1994. aastal loodi Eesti Kultuurkapital, millest sai samuti üks eesti kirjanduse aluseid. Samuti sai üheksakümnendatel alguse ühiskonna digitaliseerumine.
Niipea, kui arvuti, arvutivõrgud ja internet maailmas tekkisid, ühines ka Eesti nendega väga kiiresti ning on jõudnud nüüdseks välja digitaliseerunud ühiskonnani.
Kirjanduses muutus üheksakümnendatel esteetiline kaanon. Tekkis nii luulemurrang kui ka proosauuendus.
Kümnendi lõpus kerkis esile populaarkirjandus, uutmoodi kirjutamine, autorid jõudsid meediasse, sest kolmekümne aasta jooksul on muutunud ka autori roll – autor peab praegu rohkem esil olema, ennast tutvustama, olema meedias nähtav.
"Kõik need tegevused, mida me praegu peame normaalseks, olid üheksakümnendatel omamoodi uudsed asjad," võtab professor Viires kokku.
Toona esile kerkinud ja praeguseks väga oluliste autorite seast nimetas Viires luuletajana alustanud Tõnu Õnnepalu, kelle läbimurdeteoseks prosaistina sai 1993. aastal Emil Tode nime all ilmunud "Piiririik".
Praegu me ei kujutaks eesti kirjandust ilma prosaist Tõnu Õnnepaluta.
Samuti ilmusid üheksakümnendate keskel Andrus Kivirähki esimesed teosed ning Kivirähk on praegu eesti kirjanduses vaieldamatult keskne autor.
Siirdeajastu üheks oluliseks nähtuseks oli punkluule, millel oli eriti kaheksakümnendate lõpul päris omalaadne roll, kuna see osutus laulva revolutsiooni ajal isegi vabadusvõitluse osaks. Seda rolli punkluulel enam ei ole:
"Punkluule on praegu jõudnud nišifaasi, kus punkkultuur ehk loomupäraselt olema peakski. Võiks öelda, et seda, mis toimus kaheksakümnendate lõpu punkkultuuris, ei kiidaks üks tõeline punkideoloog ise heaks," muheles Viires.
Lisaks oli siirdeajastu ka kirjanduslike rühmituste kuldaeg: Hirohall, TNT, Tartu NAK ja Erakkond ilmestasid aega, mil toodi kirjandusse uusi suundi.
Piret Viirese sõnul oli just Hirohall, kuhu kuulusid Kivisildnik, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, üheksakümnendate aastate luulemurrangu käilakujusid.
Tänapäeval rühmitusi sellisel kujul enam ei leidu. Üheks põhjuseks tõi Viires jällegi digitaliseerunud ühiskonna.
"Sageli on rühmituse mõte ka endale tähelepanu tõmmata ja oma loomingut koos mõttekaaslastega esitada, et see jõuaks lugejani. Tänu sotsiaalmeediale ja veebile üldiselt on nüüd võimalus igale poole jõuda. Praegu ei ole lihtsalt seda probleemi, et oma tekste üldse avaldada ei saa. Võib-olla ei olegi enam vaja avalikke luulelugemisi?" mõtiskles Viires.
Kirjandusmaastik on alates üheksakümnendatest tuntavalt muutunud.
Autorid peavad küll rohkem enese müümisega tegelema, kuid tihti jõuavad nad ikkagi oma lugejateni, sedastas Viires.
"Raamatuid ilmub palju, aga igaüks neist on mõeldud eri grupile: krimikirjanduse lugejad loevad krimiteoseid muud tõenäoliselt mitte. Luulelugejad loevad luulet. Teoseid, mida kõik inimesed loeksid, on väga vähe. Kirjanduse roll ei ole taandunud, aga see on teisenenud."
Kokkuvõtteks usub Piret Viires, et eesti kirjandusel läheb uuel sajandil päris hästi:
"Eesti kirjandusel on üks huvitav isepära, see on suhteliselt väike. Meie keel on väike, meil ei ole kirjanikke väga palju. Aga meil ei ole mingeid asju väga kirjanduskaanonist välja visatud. Uued nähtused, mis ilmuvad, võetakse omaks ja "laiendatakse kaanonit"."
Eestis ei ole peavoolukirjandusega paralleelselt näiteks põrandaalust või põlatud žanrikirjandust. Kõiki erinevaid teoseid mainitakse lõppude lõpuks kirjanduslugudes ja ka käsitletakse.
"Võiks öelda, et eesti kirjandus on ühelt poolt väga kirju, aga samas ka väga ühtne. Sest kõik see on kirjutatud eesti keeles. Ja kõik, mis on kirjutatud eesti keeles, on eesti lugejale armas."
- Intervjuud kirjandusteadlase Piret Viiresega saab kuulata kirjandussaate "Gogol" 21. mai saatest:
https://klassikaraadio.err.ee/1608590401/gogol-eesti-kirjandusel-laheb-hasti/ff3e7ad719f2f9471d06f2225dffc180
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.