Johannes Brahmsi Trio nr. 3 C-duur ja Ludwig van Beethoveni lõpetamata Trio B-duur kõrval on plaadil esindatud ka Eesti helilooja Jaan Räätsa Trio nr. 2 op 7.
Viiekümnendate aastate lõpul ja kuuekümnendatel ilmus nõukogude muusikasse ridamisi tolle aja kontekstis uudset kammermuusikat, mille põhiline läbiv joon oli lakoonilisus ja arenduslikkuse puudumine. See on omane nii Räätsa esimesele klaveritriole aastast 1957, kui ka viis aastat hiljem, 1962. aastal loodud Triole nr. 2. Selles teoses leidub mitmeid pisut nihkes meloodikaga tantsulisi kujundeid. Trio ülesehitust iseloomustavad Räätsale omane süitlikkus ja vormisümmeetriad. Viiest osast neli on kiired, seejuures on tähelepanuväärne, et teine ja neljas ning esimene ja viies osa on identsed. Helilooja sõnul põhjustas sellise ülesehituse aeg, sest trio pidi valmima kõigest nädalaga.
Klassikaplaati tutvustab Lauri Kaldoja.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.