"Semelet" esitati tõepoolest nagu oratooriumi, ilma dekoratsioonide ja kostüümideta ning solistide, koori ja orkestriga, mis olid lavale seatud nagu kontserdil, kuid juba varakult tajusid paljud kuulajad, et Semele sarnaneb varjatult ooperiga.
Draama meenutas Händeli varasemaid itaalia oopereid, keskendudes rohkem tegelaste tragöödiale kui koori kommentaaridele.
Tõepoolest, William Congreve'i libreto, millest Händeli libreto kohandati, oli algselt kirjutatud aastakümneid varem John Ecclesi ooperi jaoks (mida ei esitatud enne 20. sajandi lõppu). Kuigi libreto oli ingliskeelne nagu oratooriumid, mida Händel parasjagu kirjutas, kasutas see enamiku oma aariate puhul laialdaselt itaalia ooperi tavasid nagu da capo aariaid ning rohked retsitatiivid.
Ameerika varase muusika asjatundja Martin Pearlman kirjutab ooperi kohta:
"Osaliselt oli Semele oratooriumi stiilis esitamine Händeli äriline otsus. Tema konkurente ooperimaailmas ajas raevu, et ta sai teose välja tuua sisuliselt ilma lavastamis- või kostüümikuludeta. Kuid lavastuse vastuvõtt osutus ka Londoni avalikkuse seas vastuoluliseks. Kuigi see oli paljude kuulajate seas edukas, leidsid paljud teised, kes olid harjunud kuulma oratooriumides vaid piibliteemasid, et lugu Semele jumalakirest on selle žanri jaoks liiga liiderlik.
"Messiase" ja mitmete teiste Händeli oratooriumide libretist Charles Jennens irvitas helilooja katse üle esitleda "Semelet" oratooriumina, nimetades seda "vigaseks ooperiks". Hiljem andis viktoriaanlik ajastu kõik endast oleneva, et leevendada seda, mida mõned pidasid Congreve'i libretos kõlbmatuks – näiteks jättes välja nii kohutava sõna nagu "voodi"."
Osades:
Semele – Brenda Rae
Jupiter – Michael Spyres
Apollo – Jonas Hacker
Athamas – Jakub Józef Orliński
Juno – Emily D'Angelo
Ino – Nadežda Karyazina
Pulmaplaneerija / Iris – Jessica Niles
Cadmus / Somnus – Philippe Sly
Ülempreester – Milan Siljanov
Baieri riigiorkester
Muusikaline juht Gianluca Capuano
Sisukokkuvõte
Semele lugu on samas ka jumal Bacchuse sünnilugu – tänapäeval on ta ehk kõige tuntum veinijumalana, kuid samas on ta ka ekstaasi, joobumuse ja hulluse sümbol.
Teeba printsess Semele on Jupiteri tähelepanust lummatud. Juno, kes on alati oma rändava abikaasa peale armukade, ilmub Semelele maskeerituna ja veenab teda, et ta väärib oma väljavalitu nägemist mitte ainult tema inimlikus, vaid ka tõelises jumalikus vormis.
Jupiter üritab sellest hoiduda, aga siiski survestab Semele armastatut oma soovi täitma. Sellest tulenevalt ilmub Jupiter oma äikese ja välguga – seda vaatepilti ei suuda taluda ükski surelik ja nii hukkub ka Semele.
Jupiter haarab leekidest lapse, keda Semele kannab, ja (kuigi seda libretos ei mainita) õmbleb selle oma reie sisse, et laps saaks kasvada ning hiljem jumal Bacchusena sündida.
"Kujutage ette, et kaasaegsele heliloojale – või Wagnerile või isegi Monteverdile – antakse ette selline lugu: kirgede jumala Bacchuse sünd, Semele kui hulluse ja joobnumise ema, tema ekstaatiline armastus Jupiteri vastu, põlemine leekides. See lugu näib väärivat tulist ja kirglikku kohtlemist. Aga Händeli "Semele" toon on hoopis teine.
Muusika on erakordselt ilus ja sisaldab Händeli kuulsamaid aariaid, kuid see ei ole hulluse muusika. Näiteks Semele suurepärane aaria ja koor "Lõputu nauding, lõputu armastus" ei sarnane kuidagi Veenusemäe bakhanaaliga, vaid kujutab endast õukondlikku tantsu gavotti – mis pole kirglik. Ka nimitegelase põlemine toimub suhteliselt lühikese saatega retsitatiivi ajal," kirjutab Martin Pearlman.
Händeli ja tema 18. sajandi publiku huviorbiidis ei ole Semele ekstaas ega dionüüslik hullus. Tõepoolest, Bacchuse sündi käsitletakse siin rahulikult.
Sellest teatab ooperi lõpus Apollo ja see viib õnneliku finaalini.
Händeli jaoks on tegelik fookus Semele sobimatul armastusel. Naine üritab tõusta oma seisusest kõrgemale – teadagi, sageli kui surelikud väljuvad oma piiridest, neelab neid jumalik tuli.
See on õppetund korra kohta nii looduses kui ka ühiskonnas – täiesti vastupidine sellele, mida võiksime täna oodata Bacchuse müüdist.
Nagu paljud tolleaegsed draamad, pakub seegi idealiseeritud ühiskonna peegeldust. See näitab korrastatud maailma, millest kaheksateistkümnenda sajandi tegelik maailm oleks võinud õppust võtta.
Kuid selles "idealiseerivas" ooperis pole midagi tuimalt akadeemilist. Sellel on hiilgav, liigutav ja teatraalne muusika, lai dramaatiline haare ja erksalt joonistatud tegelaskujud koomilisest unejumalast Somnusest armukadeda Juno ja traagilise Semeleni.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.