"Olin täpselt sama meelt – mina tahan olla ise, elada oma metsas, ei taha, et võõrad tuleksid mulle õpetama, kuidas peab elama," võib lugeda Tormise elulooraamatust.
"Ooperis "Lalli ehk Mere keskel on mees" põrkuvad omavahel ürgsed jõud, pealesurutud tõed ja usud ning igatsus üksinduse järele.
See on lugu pealetungivast muutuvast maailmast ja inimese seisundist, kes ei suuda või ei taha selle maailmaga kohaneda," kirjutas ooperi maailmaesiettekande kavalehel lavastaja Veiko Tubin.
Veljo Tormise (1930–2017) loomenimekirjas oli vaid üks ooper – 1965. aastal valminud kammerooper "Luigelend". Lavamuusikat on helilooja loonud siiski veel: "Meestelaulud", "Naistelaulud", "Lastelaulud" ja "Eesti ballaadid".
1990. aastate alguses oleks aga Eesti muusikalugu võinud rikastuda veel ühe ooperiga, kui tervis poleks Tormist alt vedanud. Nimelt hakkas ta kirjutama ooperit Eino Leino näidendi "Lalli" põhjal, mida abikaasa, teatriteadlane Lea Tormis oli juba 1984. aastal Ugala teatris Priit Pedajase lavastuses näinud ja Veljole ooperi ideeks soovitanud.
Näidendi sisu paelus Tormist – teema tundus helilooja jaoks olevat väga isiklik ja lähedane.
1980. aastate lõpu poliitiline olukord, eriti pead tõstnud interliikumine häiris ja muutus Tormise sõnul lausa füüsiliselt talumatuks. Ta on meenutanud raamatus "Jonni pärast heliloojaks" (2000):
"See tundus minule nagu täiesti isiklik teema. Olin täpselt sama meelt – mina tahan olla ise, elada oma metsas, ei taha, et võõrad tuleksid mulle õpetama, kuidas peab elama. Ja see oligi "Lalli" ehk siis "Vello" tegevuse mõte ja ka see, et kirves ei ole lahendus."
Leino näidendi süžeed tahtis Tormis teha eestipärasemaks, kasutada eestipäraseid tegelasnimesid ja panna oma nimega haakuva pealkirja "Vello", et viidata loo isiklikkusele tema jaoks.
Libreto kirjutamiseks tegi Lea Tormis ettepaneku Soome ühele oma ajatuntumale lavastajale Sakari Puurunenile, kes alustas tööd juba 1980ndate teisel poolel ning libreto valmis uue kümnendi alguse paiku koostöös Lea Tormisega.
Veljo Tormis jõudis ooperi muusikaga 1991. aastal vaid alustada, valmis esimese pildi viis numbrit (algusest kuni taktini 18), kuni töö infarkti tõttu sama aasta suvel katkes.
Sama materjali ainetel on Tormis hiljem kirjutanud teosed "Sinikka laul" (1991/1996) sopranile ja segakoorile ning "Piiskop ja pagan" (1992, kirjutatud ansamblile The King's Singers).
Tõnu Kaljuste ja Nargenfestivali palvel lõpetas Tormise alustatud ooperi helilooja Rasmus Puur (1991), kes oli samuti seni ühe lavateose – Rahvusooperis Estonia etendunud ooperi "Pilvede värvid" (2017) – autor.
Rasmus Puur meenutab Birgitta festivali kavalehel ooperi sünnilugu:
"2019. aasta hilissügisel sain Tõnu Kaljustelt telefonikõne. Tõnu oli kuulnud, et Veljo Tormisel jäi kunagi üks ooper pooleli ning asja uurides selgus, et selle olemasolevad materjalid on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis olemas.
Ta tutvus nendega ning leidis, et seda võiks proovida lõpetada. Ta uuris, kas ma tahaksin seda teha. Seega, üks järjekordne Kaljuste hull idee!
Aga kuna mulle on sellised avantüürid alati meeldinud ja Lea Tormisel (ja kusagil kaugel ka Veljol) oli selle ooperi poolelijäämine samuti hinge peal, otsustasin proovida.
Töö läks kohe lahti – tutvusin olemasolevate materjalidega ehk klaviiri,partituuri, libreto ja algse Eino Leino näitemänguga. Lisaks oli olemas Sakari Puuruse, Lea ja Veljo Tormise loodud omaaegsed põhjalikud taustamaterjalid, mis avasid tulevase ooperi struktuuri, rolle, ideid.
Muusikalist materjali oli Tormisel veidi üle kümne minuti, lisaks hiljem kirjutatud "Sinikka laul" solistile ja segakoorile, mis kõlab ooperi III vaatuses, ning "Lalli" loo aineline meeskooriteos "Piiskop ja pagan", mida sai kasutada ainult motiividena.
Üha enam tundus see äärmiselt huvitava alusmaterjali ja tööna ja asusin 2020. aasta hakul kirjutama."
Ooperi maailmaesiettekanne kõlas 6. augustil 2022 Pirita kloostri varemetes.
Ooper põhineb Eino Leino näidendil "Lalli".
Libreto jaoks redigeerinud Sakari Puurunen, Lea Tormis ja Veljo Tormis, eesti keelde tõlkinud Mikk Sarv, Jouko Vanhanen ja Piret Saluri.
Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste
Osades:
Lalli, põlismaalane – Koit Soasepp (bass, Soome Rahvusooper)
Kerttu, tema naine – Iris Oja (metsosopran)
Sinikka, nende tütar – Maria Listra (sopran)
Tuura, külavanem – Mati Turi (tenor)
Inko, metsaskäija – Heldur Harry Põlda (tenor, Rahvusooper Estonia)
Henrik, piiskop Inglismaalt – Raul Mikson (tenor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor)
Kaikkivalta, teadja – Märt Jakobson (bass)
Coro piccolo – Vox Clamantis: Mari-Liis Urb, Anete Peäske, Saale Kreen,
Susanna Paabumets, Sander Pehk, Meelis Kesperi, Ott Kask, Aare Külama
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, koormeister Lodewijk van der Ree
Sisukokkuvõte
I VAATUS
Talveõhtu.
Lalli, talupoeg, ihub kodus laua taga kirvest ja arutab oma naise Kerttuga tütre Sinikka üle.
Kerttule ei meeldi, et Sinikka uitab metsamees Inkoga mööda metsi, ent Lallil pole Inko vastu midagi.
Inko saabub Sinikkat kosima, kuid mainib ka, et püha mees on külla rahvast õpetama tulnud ning lubas Lalligi tallu tulla.
Selgub, et Kerttu on ristitud, mis Lallile on vastukarva. Lalli usub ürgset Kaikkivaltat Lapi laanes.
Saabub Lalli sõber, külavanem Tuura, kes samuti hoiatab püha mehe tuleku ning ülejäänud küla pahameele eest, kuna Lalli ei võtvat enam osa kogukonna ühistest tegemistest.
Lalli tahab vaid rahus elada – ei sega tema kedagi ega taha, et keegi teda tülitaks. Olgu igaühel oma tõde. Miks on vaja enda tõde teistele peale suruda?
Lalli läheb Lapi laande Kaikkivallalt nõu küsima.
II VAATUS
Piiskop Henrik on saabunud Lalli tallu peremeest, tütart ja Inkot ristima. Lallit pole kodus ning Kerttu hoiatab peremehe pahameele eest.
Henrik tahab Sinikka ja Inko laulatada, mis põhjustab konflikti Kerttuga. Piiskop ägestub jumala sõnale vastu astumises, käsib tulla Nousiaisesse kirikukaristust kandma ja ka "küla peapaganal" Lallil end ristima.
Henrik lahkub Lalli hoburakendiga, mida tuleb Inkol juhtima asuda.
Naaseb Lalli, kes kuuldes vahepealsete sündmuste kulgu, raevub. Tema maailm on tuhaks põlenud.
Selgub, miks Lalli kõigest eemale tõmbuda ihkab – küla eest võidelnud kolm poega tapeti sõjas. Nüüd tahetakse võtta ka tema usk.
Lalli lahkub, kirves käes. Naaseb hingevaakuv Inko, kes jutustab teel tabanud hirmsast juhtumisest – kuidas tuisusel järvejääl saabus Surm ja järgmisel hetkel istus piiskop ree päras ilma peata.
Saabub Lalli, kes on kaotanud mõistuse, kõneldes müristavast meretühjusest ja naervast taevalaotusest, ööst ja tähtedest, elust ja surmast, piiskopist ja Kaikkivaltast.
Allikas: Birgitta festivali kavaraamat, toimetaja Kai Kutman
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.