Helilooja Francis Poulenci ja libretist Georges Bernanos´ ooper "Karmeliitide dialoogid" aastast 1956 tegeleb tõsiste teemadega nagu surmahirm, jumala armu ja lunastuse mõtestamine ning inimese õigus vabale tahtele.
Poulenc tõusis esile I maailmasõja järgses prantsuse modernistlike heliloojate põlvkonnas. Ta kuulus ka koos ka Artur Honeggeri ja Darius Milhaud´ga kuuest noorest heliloojast koosnevasse rühmitusse Le Six.
Noored kunstnikud elasid Montparnasse'il ja eitasid Wagneri ja Debussy esteetikat. Nende uus stiil oli inspireeritud Jean Cocteau'st, Pablo Picassost ja Henri Matisse'ist.
Mõnikord piirnes see neoklassitsismi, teine kord hullumeelsusega. Kõik kuus heliloojat järgisid lõpuks väga erinevaid loomingulisi teid, kuid vähemalt hetkeks peegeldasid nad 1920. aastate ajastu vaimu – aega, kui nii pangatähed kui ka šampanja voolasid ojadena, nagu ka ka loominguline inspiratsioon, mis oli võluvalt vaimukas ja džässilikult elegantne.
See kõik kukkus kokku äkilise majanduskrahhiga 1929. aasta oktoobris.
1930. aastatel järgnesid sünged ajad, kui fašism heitis maailmale oma inetu varju.
Vastukaaluks hakkas Poulenc, nagu paljud tema kaasaegsed, oma muusikas sügavamaid teemasid uurima.
Teda oli alati religioon huvitanud, isegi isiklikult köitnud. Kuid muutust Poulenci väljavaadetes ei põhjustanud ainult majanduslik kokkuvarisemine ja poliitiline õudus.
Kolmas ja kõige olulisem koostisosa oli isiklik tragöödia, mis juhtus ühe tema lähema sõbraga. Noor helilooja ja kriitik Pierre-Octave Ferroud oli vaid paar kuud Poulencist noorem. 1936. aastal ületas Ferroud Ungaris tänavat, kui auto talle alla sõitis ja mees kõigest 36-aastasena silmapilkselt suri.
Poulenc ei toibunud kaotusest kunagi. Esimese asjana otsustas ta külastada Lõuna-Prantsusmaal Rocamadouri kuulsat Jumalaema pühamut. Seal, seistes väikest last süles hoidva Madonna ikoonilise kuju koges Poulenc midagi elumuutvat.
Ta pühendus uuesti katoliiklusele, hakkas järgima traditsioonilisemat kompositsioonistiili, loobumata täielikult modernistlikust uuendusest.
Ka ooperi komponeerimise aegu oli heliloojal raske eluperiood – tema armastatud elukaaslane suri piinarikkalt vähki.
"Te peate mu karmeliitidele andestama. Näib, et nad oskavad laulda ainult tonaalset muusikat," märkis Poulenc, tunnistades ka oma kunstilisi võlgu Verdile, Mussorgskile ja Debussyle, mis on tema ladusas partituuris kergesti märgatavad.
Kes siis on need karmeliidid, kellest ooperis juttu tuleb?
Need on 16 märtrisurma surnud nunna, kes 1794. aastal, vaid mõned päevad enne jakobiinlikku terrori lõppu Prantsusmaal läkid giljotiinile.
Nende martüüriumi lugu levis 19. sajandil peamiselt prantsuse katoliiklikus kirjasõnas. 1906. aastal kuulutas paavst Pius X nad õndsaks ja 1931 ilmus selle kurva sündmuse ainetel kirjutatud romaan Gertrud von Le Fort'ilt "Viimane tapalaval".
Ohvrite hulgas olid nii koorinunnad kui lmikõed, kuigi Poulenci ooperis on kõik tegelased nunnad.
Prantsuse revolutsioonilistel aastatel olid karmeliidid sunnitud oma iseseisvuse orduna loovutama, nende vara arestiti ja ellujäämiseks läksid nad põranda alla. Neil õnnestus vastu pidada kuni 1794. aasta alguseni, mil nad kinni peeti, nende käest leiti revolutsioonikriitilist kirjavahetust ja nad vangistati nende kloostri lähedal Compiègne'is. Hiljem viidi nad üle Pariisi kurikuulsasse Conciergerie vanglasse.
Karmeliitide üle mõisteti kohut ebaseaduslikult, ilma igasuguse juriidilise nõustamise, nõuetekohase menetluse või rangete tõendite esitamiseta.
Hukkamispaika viies laulsid nad tõesti Salve Reginat nagu me kuuleme Poulenci ooperi finaalis. Tapalavale astudes palusid nad oma ülemalt – kes hukati viimasena – luba surma minna, andestasid nad oma timukatele ega laulnud mitte Salve Reginat, nagu ooperis, vaid Psalmi 116, Laudate Dominum.
Muide arvatakse et nende märtrisurma erakordne väärikus sai üheks faktoriks, miks rahva arvamus pöördus revolutsioonilise režiimi ja selle fanaatilise juhi Maximilien Robespierre'i vastu, kes kukutati ja seejärel giljotineeriti vaid kümme päeva hiljem.
Kolm ordineeritut jäid siiski ellu. Üks neist, Ülestõusmise ema Marie, kes esineb ühe Poulenci ooperi peategelasena, kirjutas hiljem Compiègne'i karmeliitnunnade ajaloo, mis ilmus 1836. aastal.
Seitsekümmend aastat hiljem kuulutas paavst Pius X märtrid õndsaks. Paavst Franciscus kuulutas ema Marie pühakuks 2014. aastal ja 2022. aasta veebruaris otsustas ta, et kõik hukatud nunnad on kõlblikud harvale pühakuks kuulutamise protseduurile, mille abil saab nad pühakuks tõsta ilma tõenditeta imetegudest.
Ooperi peategelane Blanche astub ooperi tegevusse aadliperekonna neurootilise tütrena.
Teda kummitavad tulevaste pimedate päevade aimdused ja ta otsustab astuda karmeliitide ordusse. Selle distsipliini all vaeveldes tabab teda usukriis, kui nunnad liiguvad oma lõpliku saatuse poole.
Kohtumised ordu sureva ülemõe, Madame de Croissy, uue ülemõe Madame Lidoine'i ja ema Marie'ga võimaldavad tal oma tundeid läbi töötada dramaatilistes dialoogides, mis on publiku jaoks tõeliselt köitvadLõpuks otsustab Blanche jagada ordu usku ja on vaimselt piisavalt tugev, et leppida ebaõiglase märtrisurmaga.
Osades:
Nicole Car – Blanche de la Force, markii de la Force tütar
Bernard Richter – Chevalier de la Force, Blanche'i vend
Michaela Schuster – Madame de Croissy
Maria Motolygina – Madame Lidoine
Eve-Maud Hubeaux – ema Marie
Michael Kraus – markii de la Force
Maria Nazarova – õde Constance of St Denis, noviits
Monika Bohinec – vana nunn ema Jeanne
Alma Neuhaus – õde Mathilde
Thomas Ebenstein – kaplan
Andrea Giovannini – Esimene volinik
Jusung Gabriel Park – Teine volinik
Jack Lee – politseiohvitser
Clemens Unterreiner – vangivalvur
Slaven Abazović – Thierry, majordoomus
Panajotis Pratsos – dr Javelinot
Irene Hofmann – hääl lava taga
Johannes Gries – Ludwig XVII
Viini Riigiooperi koor ja orkester
koormeister Thomas Lang
dirigent Bertrand de Billy
Salvestatud 21. ja 24. mail 2023 Viini Riigiooperis.
Stuudios on Anne Aavik.'
Sisukokkuvõte
I vaatus
Aprillikuu 1789, Pariis, Markii de la Force'i raamatukogu
Noor Chevalier de la Force küsib murelikult oma õe Blanche'i kohta. Peresõber oli näinud tema tõlda ümbritsetuna vihasest rahvahulgast. Chevalier ei ole mures Blanche'i ohutuse, vaid pigem loomult kartliku õe vaimse seisundi pärast. Vahetult pärast seda üllatab Blanche oma isa sooviga astuda Compiègne'i karmeliitide kloostrisse.
Compiègne'i karmeliitide kloostri salong, mitu nädalat hiljem. Blanche ütleb karmeliitide kloostri ülemõele Madame de Croissyle, et ta tahab elada "kangelaslikku elu".Ülemõde vastab otse, et kloostri ainus eesmärk on palve. Blanche soovib endiselt kloostrisse astuda.
Noviits Constance avaldab Blanche'ile oma soovi noorelt surra. Ta usub, et nii teda kui ka Blanche'i tabab see saatus samal päeval.
Ülemõde on suremas. Ta saab lubaduse oma asetäitjalt Ülestõusmise ema Marielt, et ta võtab Blanche´i oma hoole alla. Ülemõde näeb nägemusi, kuidas karmeliitide kabel hävib. Veidi enne tema surma kutsub Marie Blanche´i enda juurde ja sosistab talle midagi.
II vaatus
Blanche ja Constance valvavad lahkunu juures. Kui Constance läheb eemale, hakkab Blanche kartma ja lahkub samuti kabelist. Ema Marie püüab ta kinni ja saadab ta kambrisse.
Blanche ja Constance punuvad lilledest risti ja mõtlevad ülemõe lahkumisele. Constance´i huvitab, kas ülemusema suri "vale" surmaga, mida ta selgitab järgmiselt: "Sa ei sure iseenda, vaid kellegi teise pärast või isegi kellegi teise asemel, kes teab?"
Värske ülemõde madame Lidoine peab elava jutluse. Ta kirjeldab eelseisvaid väljakutseid ning hoiatab ülbuse ja kangekaelsuse eest, eriti seoses märtrisurmaga. Selle kiusatus võib õdesid kõrvale juhtida nende tegelikust kohustusest, milleks on palve. Ema Marie korraldusel ütleb loevad õed koos Ave Mariat.
Chevalier püüab veenda Blanche'i kloostrist lahkuma, väites, et revolutsioon pöördub religiooni vastu, nii et tal ei ole seal turvaline. Blanche kaitseb oma kohta kloostris.
Kloostri kaplan teatab karmeliitidele, et ta on ära saadetud. Ilmuvad kaks komissari ja teatavad, et klooster suletakse. Ema Jeanne väidab, et ülemõde peab minema Pariisi. Et aidata Blanche'il oma hirmust üle saada, kingib ta talle väikese Kristuse kuju. Väljas on müra ja kuju kukub Blanche´i käest maha ning tema pea murdub.
III vaatus
Laostatud kabelis teeb ema Marie madame Lidoine'i puudumisel ettepaneku, et nad kõik annaksid ühehäälselt märtrivande. Võttes arvesse Blanche'i reaktsiooni, kahtlustavad teised, et ta hääletab selle vastu. Kui salajasel hääletusel selgub üks teisitimõtleja, väidab Constance, et see oli tema ja palub oma hääle tagasi lükata. Blanche, kes kardab nii elada kui surra, jookseb minema. Õed juhatatakse kloostrist välja.
Blanche on sunnitud töötama teenijana oma giljotiinile saadetud isa rüüstatud häärberis. Ema Marie leiab ta sealt, et viia ta tagasi õdede juurde.Blanche saab teada, et nunnad on arreteeritud.
Conciergerie vanglas ühineb õdedega ka.madame Lidoine Constance ütleb, et on unistanud Blanche'i naasmisest. Siseneb vangivalvur ja loeb ette surmaotsuse. Madame Lidoine õnnistab õdesid.
Rahvahulk on kogunenud Place de la Révolutionile. Giljotiini poole kõnnivad karmeliidid madame Lidoine'i juhtimisel, lauldes Salve Reginat. Iga teralöögiga katkevad nende hääled ükshaaval, lõpuks jääb alles vaid Constance. Teel tapalavale näeb ta, kuidas Blanche astub rahva hulgast üles, hakkab laulma ja järgneb talle surma.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.