Ludovico Ariosto eepiline poeem "Orlando furioso" on kirjanduslikuks aluseks vähemalt kolmele Georg Friedrich Händeli teosele – ülejäänud kaks on Ariodante ja Alcina.
"Raevunud Orlando on oma pidevalt algavate uute süzheeliinidega nagu tänapäevane seebiooper," märgib Ülar Ploom.
Selle teose mõju Euroopa kultuuriruumis on olnud laialdane - ainuüksi oopereid selle põhjal on kirjutanud enam kui tosin heliloojat.
Orlando maailmaesiettekanne toimus 27. jaanuaril 1733 Londoni Kuninglikus Teatris.
Ooperi nimiteglasena pidas Händel silmas superstaarist kastraati Senesinot, kelle üleloomulikest võimetest annab tunnistust tema nõudlik partii.
Osades:
Rüütel Orlando – Christophe Dumaux (kontratenor)
Kuninganna Angelica – Anna Prohaska (sopran)
Prints Medoro – Anthony Roth Costanzo (kontratenor)
Karjusneiu Dorinda – Giulia Semenzato (sopran)
Võlur Zoroastro – Florian Boesch (bassbariton)
Teatro Reali sümfooniaorkestrit juhatab Ivor Bolton
Ooperiõhtu helimontaaži teeb Katrin Maadik, toimetab Anne Aavik.
Sisukokkuvõte
I vaatus
Öösel mäetipus. Võlur Zoroastro uurib taevast ja näeb tähtedes märke, et sõdalane Orlando hakkab taas vapralt tegutsema, toibudes kirest Cathay printsessi Angelica vastu. Orlando ise heitleb armastuse ja kohusetunde vahel. Võlur manab võlukepi abil esile nägemusi suurtest antiikaja kangelastest, kes magavad Cupido jalge ees. Zoroastro kutsub Orlandot üles unustama armastusejumalanna Veenus ja järgima veel kord sõjajumal Marsi (Lascia Amor). Alguses häbeneb Orlando Zoroastro sõnu, kuid otsustab siis, et armastus ja kohustused ei pruugi olla vastuolus. Ka Herakleselt ei röövinud tema kangelase staatust afäär kuninganna Omphale'iga ning Achilleust ei hävitanud, kui ta maskeeris end mõnda aega naiseks ( Non fu già men forte Alcide).
Karjaste onnidega metsatukas. Karjusneiu Dorinda mõtiskleb looduse ilu üle, mis aga ei täida teda enam rahuga nagu vanasti - tema arvates võib see olla märk armumisest. Orlando tormab sündmuskohale koos printsess Isabellaga, kelle ta just ohust päästis, ja Dorinda arvab, et temagi võib olla armunud. (Aria: Ho un certo rossore). Dorinda on printsess Angelicat oma onnis varjunud, kuna Angelica oli leidnud haavatud mauride sõdalase Medoro ja temasse meeleheitlikult armunud ning toonud ta enda juurde karjuseonni kosuma. Dorinda on ärritunud, sest ta on ise Medorosse armunud, kuid Medoro ütleb Dorindale, et Angelica on tema sugulane ja kinnitab Dorindale, et ta ei unusta kunagi tema lahkust (Se il cor mai ti dira). Dorinda teab, et Medoro ei räägi tõtt, kuid peab teda ääretult võluvaks (O care parolette).
Zoroastro ütleb Angelicale, et ta teab tema tunnetest Medoro vastu ja hoiatab, et Orlando armukadedus toob kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Kui Angelica Orlandoga kohtub, teeskleb ta, et ta on printsess Isabella päästmise pärast armukade. Ta ütleb, et ei saa armastada meest, kes ei pruugi olla talle truu ( Se fedel vuoi ch'io ti creda). Orlando protesteerib - ta ei saa kunagi armastada kedagi peale tema, ja pakub tõestuseks võitlustkoletistega (Fammi combattere).
Kui Orlando lahkub, siseneb Medoro ja küsib Angelicalt, kellega ta rääkis. Ta teab, et Orlando on võimas sõdalane ning soovitab neil taanduda tema idas asuvasse kuningriiki, et pääseda mehe viha eest. Dorinda on ärritunud, nähes neid kood, kuid armunud ütlevad, et ta ei tohi olla masendunud; ühel päeval leiab ka tema armastuse. Angelica kingib Dorindale tänuks külalislahkuse eest kalliskividest käevõru (Consolati o bella).
Metsas. Medoro kaotuse pärast lohutamatu Dorinda kuulab ööbiku melanhoolset laulu (Quando spieghi tuoi tormenti). Orlando tahab teada, miks Dorinda on inimestele rääkinud, et ta on Isabellasse armunud. Dorinda eitab seda ja ütleb, et ei rääkinud temast, vaid Medoro ja Angelica armastusest. Ta näitab talle käevõru, mille väidetavalt Medoro talle kinkis, ja ütleb, et näeb tema nägu igal ojal ja lillel (Se mi rivolgo al prato). Orlando arvab, et käevõru on Angelicale kingitud, ja on reetmise tõttu raevus. Ta lubab, et tapab naise ja seejärel iseenda ja jälitab teda ka põrgus Cielo! se tu il consegni).
------ vaheaeg--------
Ühel pool loorberipuude salu, teisel pool koopa sissepääs. Zoroastro soovitab Medorol ja Angelical Orlando viha eest põgeneda ning lubab neid nende teekonnal kaitsta, soovitades neil alati mõistusest juhinduda (Tra caligini profonde). Angelica ja Medoro on kurvad, et peavad lahkuma metsast, kus nad armusid, ning Medoro raiub mälestuseks nende nimed puutüvesse (Verdi allori). Angelica on Orlandole tänulik, et ta päästis kord tema elu, ja tunneb end süüdi, et on talle valetanud, kuid lohutab end, et Orlando hakkab mõistma tema armastust Medoro vastu, kui ta ise taas armub (Non potrà dirmi ingrata). Ta jätab kurvalt hüvasti kauni metsasaluga, kus ta esimest korda armus (Verdi piante).
Orlando tormab sisse ja üritab mõrvata Angelicat, kes kutsub asjatult Medorot teda päästma. Zoroastro võlub kohale vaimud, et Angelica pilve sees ära viia. Orlando hakkab kaotama mõistust: ta kujutleb end surnuna ja näeb end sisenemas Hadesesse. Ta kogeb nägemust oma vihatud rivaalist allmaailma kuninganna Proserpina embuses, kuid märkab siis, et Proserpina nutab kahjutundest. (Ah! Stigie larve). Taas raevudes tormab Orlando koopasse, kuid see lõheneb, paljastades lendavas vankris Zoroastro. Ta paneb Orlando vankrisse ja kannab ta minema.
III vaatus
Palmipuudega metsatukas. Medoro eraldub segaduses Angelicast ja naaseb Dorinda onni, et taas varjupaika otsida. Ta ütleb naisele, et armastaks teda, kui saaks (Vorrei poterti amar). Dorinda kommenteerib armastusest põhjustatud kirgede keerist (Amore è qual vento). Orlando ilmub ja pöördudes Dorinda kui Veenuse poole, teatab oma armastusest tema vastu. Dorinda näeb, et Orlando on endiselt endast väljas.
Ilmub Zoroastro ja käsib oma saatjavaimudel muuta metsatukk pimedaks koopaks, kus ta püüab Orlando terve mõistuse taastada. Ta teab, et tormid lõpuks taanduvad ja rahu tuleb tagasi (Sorge infausta una procella).
Angelica leiab Dorinda nutmas ja ta selgitab, et Orlando on oma hullumeelsuses tema onni maani maha põletanud, tappes sellega Medoro. Angelica on muserdatud ja kui Orlando välja ilmub, anub ta, et ta ka tema tapaks (Finché prendi ancora il sangue).
Orlando viskab Angelica koopasse ja kujutledes, et on maailma kõigist koletistest vabastanud, heidab pikali puhkama. Zoroastro kuulutab, et on saabunud aeg, mil Orlando mõistus paraneb; maagiline lind laskub alla kuldse pudeliga, mille sisu piserdab nõid magava Orlando näkku. Kui Orlando hakkab tundma võlujoogi mõju, laulab ta aariat Gia l'ebro mia ciglio. Orlando tuleb mõistusele ja ärkab, kuid on kohkunud, kui saab teada, et ta on tapnud nii Medoro kui ka Angelica ning soovib ise surma minna. Zoroastro on siiski päästnud Angelica ja Medoro; Orlando on neid nähes ülirõõmus ja soovib neile õnnelikku kooselu. Dorinda unustab oma kurbuse ja kutsub kõiki oma karjuseonni tähistama (Koor: Con un diverso ardor, gia che ciascun e pago)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.