1. veebruaril esietendus maailma kuulsaimas ooperimajas Milano La Scalas Verdi "Simon Boccanegra".
Nimiosas oli Itaalia bariton Luca Salsi, Amelia rollis Itaalia sopran Eleonora Buratto, Simon Boccanegra verivaenlast Jacopo Fiescot kehastas Ain Anger, kelle La Scala debüüt oli 7. detsembril 2022, eelmise aasta hooaja avaetendusel, kui Riccardo Chailly tõi välja Mussorgski "Boriss Godunovi" ja Eesti bass oli Pimeni osas. Ühtlasi oli see esimene kord, kui La Scala kõige silmapaistvamal sündmusel, hooaja avaõhtul soleeris Eesti laulja.
Tänavuseks La Scala hooaja avaetenduseks oli Verdi "Don Carlo", kus pidi taas laulma ka Ain Anger, aga tervislikel põhjustel jäi see ära – nüüd aga kuuleme teda teises Verdi draamas, mis räägib võimukonfliktidest ja üksindusest.
Kindlasti on "Simon Boccanegra" Verdi üks süngemaid ja ka muusikaliselt tumedatoonilisemaid oopereid.
La Scalas juhatab noor Lorenzo Viotti, Hollandi Rahvusooperi peadirigent, kes kuulis ooperit esimest korda, kui ta oli vaid viieaastane.
"Mäletan, et olin sügavalt liigutatud ja mind hämmastas ka tõsiasi, et laval surnud inimene võis taas ellu ärgata," meenutab Viotti, kelle isa oli samuti dirigent.
Lavastajaks on aga Daniele Abbado, kes on näinud ka legendaarset 1971. aasta lavastust La Scalas, mida juhatas tema isa, Claudio Abbado, La Scala kauaaegne kunstiline juht ja praeguse kunstilise juhi Riccardo Chailly mentor.
Nimiosaline Luca Salsi räägib vaheajaintervjuus, et Simon Boccanegrat kehastades tunneb ta oma õlul suurt vastutust.
Tema kõrvus on legendaarsete lauljate Renato Brusoni ja Piero Cappuccilli ületamatud hääled selles osas.
Veneetsia teater tellis Verdilt uue ooperi 1856. aasta varakevadel. Verdi koostas esialgu ise proosastsenaariumi, mille alusel tuntud libretist Francesco Maria Piave kirjutas libreto. Partituur sai valmis sama aasta lõpuks, aga esietendus oli pehmelt öeldes mõõdukalt edukas. Libreto sai süžee keerukuse tõttu kõvasti kriitikat.
Milano La Scala 1859. aasta lavastus kukkus totaalselt läbi ja seejärel kadus Itaalia teatrite huvi ooperi vastu.
1880. aastal veenis kirjastaja Ricordi heliloojat teksti muutma ja soovitas kasutada Arrigo Boito abi. Eakas Verdi oli esialgu vastu, kuid võttis siiski juulis 1880 ette uue redaktsiooni koostamise. Boito muutis tugevasti staatilist ja udusevõitu algteksti, kuid seegi tundus maestrole liiga kurb. Verdi võttis lõpuks teksti kohendamise ise käsile ja lisas ka uusi stseene, näiteks hiljem populaarseks saanud nõukoja stseen.
Luca Salsi ütleb, et ta eelistab uuemat versiooni, sest esimeses ei ole seda suurt finaali, mis on ehk üks kauneimaid Verdi muusikas. Eestis on selle ooperi ümbertöötatud varianti kandnud kontsertvariandis ette Vanemuine 1998. aastal ja Rahvusooperi kontsertettekanne leidis aset 2008. aastal.
Sisukokkuvõte
Ooperi tegevus toimub 14 sajandil Genovas. Kaks poliitilist liidrit, kullassepp Paolo Albiani ja rahvajuht Pietro, arutavad, keda võiks valida doodžiks. Jõutakse kiiresti kokkuleppele, et selleks peaks olema Genova vabariigi teenistuses olev populaarne ja rahva seas austatud korsaar Simon Boccanegra.
Boccanegra aga pole doodži ametist eriti huvitatud. Tal on salajane armusuhe patriitside liidri, Genova aadliku Jacopo Fiesco tütre Mariaga, aga Fiesco on nende abielu vastu.
Boccanegra mõistab aga, et kui ta saab doodžiks, pole Fiescol enam põhjust olla nende abielu vastu. Aga Fiesco on samas ka tema konkurent doodži kohale.
Paolo ja Pietro ässitavad rahva üles Fiesco vastu ja Boccanegra valitakse doodžiks. Ja mis veel on väga oluline - ta on Fiesco tütre Mariaga tütar, kes kannab samuti nime Maria.
Järgmises vaatuses on möödunud 25 aastat.
Boccanegra on ikka veel doodž. Tema tütar Maria on juba ammu kaduma läinud - aga tegelikult elab ta nüüd oma vanaisa, Boccanegra põlisvaenlase Fiesco majas ja kannab nime Amelia.
Et lugu veelgi segasem oleks, on ka Fiesco nime vahetanud ja kannab oma mineviku varjamiseks Andrea Grinmaldi nime.
Amelia armastab doodžile vaenulikku patriitsi Gabriele Adornot, kuid pole heaks kiitnud mehe poolt punutavat vandenõud Boccanegra vastu.
Boccanegra tahab esialgu vahendada Ameliat Paolo Albianile naiseks, kuid saades teda, et tegemist on ta kadunud tütrega, loobub sellest kavatsusest.
Ameliast ilma jäänud Paolo Albiani organiseerib alatu doodživastase vandenõu. Boccanegra üritab doodžide nõukogu istungil vaenutsevaid pooli lepitada ja rahu kehtestada, kuid rahvas on saanud vandenõulastelt teada katsest röövida Amelia ja nõuab Boccanegrale surma.
Fiesco ja Gabriele tuuakse nõukogu saali, kus nad paljastavad Paolo intriigid. Paolo sunnitakse end süüdi tunnistama, kuid ta vannub Boccanegrale kättemaksu Tema lehndus on tekitada intriig - ta räägib Gabrielele, et Boccanegra on teinud Amelia oma armukeseks, mis kutsub Gabrieles esile vastupandamatu soovi doodž tappa.
Igaks juhuks paneb Paolo Boccanegra jaoks valmis mürgikarika, mille too pahaaimamatult tühjendab.
Sel ajal kui ta hakkab teadvust kaotama, üritab Gabriele Boccanegrat noahoobiga tappa.
Amelial õnnestub isa päästa. Ta räägib Gabrielele, et tegemist on tema isaga. Gabriele astub mässajate vastu välja ning saavutab võidu.
Paolo võetakse vahi alla ja mõistetakse surma poomise läbi. Ta räägib Fiescole, et on mürgitanud Boccanegra. Amelia ja Gabriele laulatatakse.
Boccanegra on suremas. Enne surma lepib ta oma põlisvaenlase Fiescoga, õnnistab oma tütre abielu Gabrielega ja nimetab noormehe enda asemel doodžiks.
Osatäitjad:
Luca Salsi - Simon Boccanegra, korsaar, hiljem Genova doodž
Ain Anger - Jacopo Fiesco, Genova aadlik, keda tuntakse Andrea Grimaldi nime all
Roberto de Candia - Paolo Albiani, kullassepp, doodži soosik
Andrea Pellegrini - Pietro rahvajuht
Eleonora Buratto - Maria Boccanegra, doodži adopteeritud tütar, tegelikult tütretütar, tuntud Amelia Grimaldi nime all
Charles Castronovo - Gabriele Adorno, Genova aadlik
Haiyang Guo - kapten
Laura Lolita Perešivana - Amelia toaneitsi
La Scala ooperikoor, koormeister Alberto Malazzi
La Scala sümfooniaorkester
dirigent Lorenzo Viotti
Ooper on salvestatud La Scala laval 1. veebruaril.
Ooperi vaheajal räägivad ooperist Mart Mikk ja Arne Mikk.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.