1918. aastal esietendus New Yorgis Giacomo Puccini kolmest lühiooperist koosnev ooperitriptühhon. Selle esimene, sügavalt traagiline osa "Il tabarro" - "Mantel" on Puccini kõige veristlikum teos, kolmas osa "Gianni Schicchi" aga Puccini ainus koomiline ooper.
Triptühhoni keskmine osa on samuti traagilise lõpuga, ent olemuselt helge ja lüüriline teos. Ooper algab kauni kevadõhtuga kloostri aias. Firenze aristokraatide perest pärit õde Angelica on saadetud kloostrisse, et lunastada oma pattu – nooruskirge, mis tõi talle vallaslapse. Möödunud on seitse aastat, kuid Angelica ei suuda oma poega unustada.
"Õde Angelica" on ooperiajaloos üks väheseid oopereid, mis sisaldab ainult naissoost tegelasi. Meeshääled ilmuvad alles lõpus, inglite kooris, mis viib õde Angelicat taevasse. See ooper sisaldab ka helilooja ainsat arvestatavat metsosoprani rolli – kõrgest soost vürstinnat. Triptühhoni kolmest osast oli see ka Puccini lemmik, olgugi et esietendusel pidasid kriitikud "Õde Angelicat" hoopis tsükli nõrgimaks lüliks.
Heliloojat aitas tema dominiiklasest sõber Pietro Panichelli, kes oli teda juba "Tosca" komponeerimise ajal usuküsimustes konsulteerinud. Nüüd jagas ta asjakohaseid selgitusi kloostrielust ja seal kasutatavast ladina keelest. Puccinil õde Iginia oli Lucca Vicopelago augustiinlaste nunnakloostri ema, kellelt Puccini sai teada, milline on elu nunnakloostris, mida ta siis võimalikult tõetruult kujutas.
Teose vastuvõtt New Yorgis polnud kõige soojem, kuna teema oli ameeriklastele suhteliselt võõras. Itaalia esietendusel 11. jaanuaril 1919 Rooma Teatro Costanzis ja hiljem Viinis sai ta palju parema hinnangu.
Eestis on ooperit esitatud Estonias 1972, 1992 ja 1998. aastatel, Vanemuises 1988 ning Muusika ja teatriakadeemia ooperistuudios 2006. aastal.
Sisukokkuvõte
Tegevus toimub 17. sajandil Siena lähedal, Pieve di Santa Maria Assunta in Cellole nunnakloostris. Seitse aastat on aristokraatlikust perekonnast pärit õde Angelica sunniviisiliselt viibinud kloostris. Selle pika aja jooksul ei ole ta midagi kuulnud keelatud armastusest sündinud lapsest, kes oli talt kohe pärast sündi ära võetud. Angelica kasvatab lilli ja ravimtaimi ning tunneb arstirohtude valmistamise saladusi. Teda tuleb vaatama vürstinnast tädi. Jäine ja kauge vanaproua ei tulnud talle igatsetud andestust andma, vaid paluma talt ametlikku loobumisakti oma osast perekonna varandusest, et see saaks kaasavara osaks Angelica nooremale õele Annale, kellel on tulemas pulmad. Angelica ütleb, et kogu tema varandus kuulub Neitsi Maarjale. Ta küsib tungivalt uudiseid oma lapse kohta. Kalk tädi teatab külmalt, et laps on juba üle kahe aasta surnud. Angelica annab järele tädi survele ning allkirjastab varandusest loobumise kirja. Rahulolev vürstinna lahkub. Angelica lohutab end mõttega, et kohtub pojaga teises maailmas. Kui nunnad on magama heitnud, läheb ta kloostri aeda, kogub mürgiseid taimi ja valmistab nendest endale surmava joogi. Pärast mõne lonksu joomist, ründab Angelicat tohutu süütunne. Ta teab, et on teinud surmapattu ning pöördub Neitsi Maarja poole, paludes imet, mis sünnibki Neitsi Maarja ilmub kiriku uksele ja surub lapse sureva naise väljasirutatud käte vahele. Selles ekstaatilises nägemuses arvab Angelica, et kohtuski oma igatsetud pojaga. Inglid viivad ta taeva.
Osatäitjad:
Õde Angelica – Renata Scotto
Vürstinna – Marilyn Horne
Õde Genevieve – Ileana Cotrubas
Õde Dolcina – Margaret Cable
Õde Osmina – Doreen Cryer
Abtiss – Patricia Payne
Halajastajaõde – Elizabeth Bainbridge
Õdede ülevaataja – Gillian Knight
Noviiits – Della Jones
Esimene almusepaluja – Shirly Minty
Teine almusepaluja – Gloria Jennings
Esimene ilmikõde – Ursula Connors
Teine ilmikõde – Amy Gunson
Mängib Londoni Sümfooniaorkester, laulab Ambrosia ooperikoor, dirigent Lorin Maazel.
Salvestatud 1977. aastal.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.