Multitalendist Hermanni sooviks oli ooperi asemel juurutada eesti keelde uudissõna - lauleldus. Tänapäeval nimetame nõnda tema enda katsetust luua esimest Eesti algupärast rahvusromantilist ooperit, aga nii võib nimetada ka Raimo Kangro ooper-parafraasi, milles peategelased on sattunud 90 aastat hilisemasse Eesti reaalsusse, kus valmistutakse astuma Euroopa Liitu. Vaimuka libreto autor on Leelo Tungal. Esitavad Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia kammerkoor ja solistid, juhatab Tõnu Kaljuste
Muistenditel põhinev "Uku ja Vanemuine"
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli peale kasvanud uus põlvkond heliloojaid, kelle eesmärgid olid tunduvalt ambitsioonikamad. 1902. aastal valmis üks ooperi eelkäija - Miina Härma laulumäng "Muruiede tütar." 1908. aastal nägid ilmavalgust kaks algupärast teost, mida peetakse esimesteks eesti ooperikatsetusteks – Artur Lemba "Lembitu tütar" ning Karl August Hermanni lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad". Mõlemad kanti esmakordselt ette teatris "Vanemuine". Eesti rahva muistenditele toetuva "Uku ja Vanemuise" libreto autoriks oli Hermann ise. Lavastas Leenart Neumann, juhatas Adalbert Wirkhaus. Ooperit etendati veel ka Tallinnas, Narvas ja Peterburis. Mihkel Lüdig suhtus "Peterburi Teatajas" tunnustavalt sellesse ettevõtmisse, kiitis esitajaid, muusika- ja lavajuhti, moodsat orkestratsiooni jne, kuid mainis, et "Uku ja Vanemuine" ikkagi ooperi mõõtmeid hästi välja ei andvat, kuna puuduvat dramaatiline tegevustik peaaegu täielikult ning ka muusika olevat oma põhijoontes ikkagi ooperiks mitteküündiv, baseerudes peamiselt K. A. Hermanni pisut naiivsel loomingul ning lihtsalt rahvaviisidel." Selline kriitika pahandas Hermanni ning ta soovitas Lüdigil kõigepealt ise enne parem ooper luua, kui tema tööd laitma tulla.
"Uku ja Vanemuise" esmase orkestratsiooni tegi Adalbert Wirkhaus, kes kirjutas ka ooperi avamängu ning vahemängud. Mart Saare hinnangul oli hea orkestratsioon algul igavana mõjunud teose hoopis teiseks muutnud. Aga orkestratsiooni võimalusi teose huvitavamaks muutmisel nägi ka Raimo Kangro, kes tegi oma versiooni lauleldusest 1998. aastal. Ta küll säilitas Hermanni teksti ja meloodiad, kuid lisas sellele uue orkestratsiooni täis vaimukusi ja vihjeid
Uku ja Vanemuise sisukokkuvõte
Endel kutsub oma armsamat Salmet, kes on süüdanud ta südames leegi. Salme kurdab, et Sarvik käis teda kimbutamas ja Endel lubab teda edaspidi kaitsta. Koos lähevad nad vaatama kaunist päikeseloojangut. Hämarik ootab Koidu saabumist, et anda üle päikesekera. Suur on nende taaskohtumise rõõm. Vanemuine jälgib muheledes õnnelikke armastajaid ja on oma looduga rahul. Kaunis idüll ei meeldi aga Sarvikule ja ta lubab Ukule kaebama minna. Noored armunud paluvad kaitset ja varju Sarviku eest. Saabub Lemmingine, rõõmu ja lõbu looja, kes murepilvi hajutab. Ta ei salli Sarvikut ja ei karda teda. Kaunis hommik saadab inimesed, nagu töökad mesilased, taas rõõmsalt tööle.
Uku imetleb looduse ilu. Tuleb pahane Sarvik, kes kaebab, et inimesed olla Koidu ja Hämariku kombel armastama hakanud ja tema silma sellega riivanud. Uku nimetab Sarvikut jämedaks ja pahuraks põrgutäkuks ja lubab teda nuhelda. Vanemuine kiidab Uku tegu. Lemmingine laulab armust, mis muudab raskused kergeks ja ilustab tööd. Ta palub Ukul Sarviku laimu mitte kuulata. Uku kutsub Koidu ja Hämariku enda juurde ja soovib nad panna paari. Koit ja Hämarik aga paluvad, et nende arm jääks nooreks ja värskeks, et nad jääks peiuks ja neiuks. Abielu las jääda inimestele, Salme ja Endel väärivad pulmapidu. Uku mõtleb järele ja jääb Koidu ja Hämarikuga nõusse. Endel ja Salme saavad pulmapeoks loa. Koor ülistab laulmist ja rõõmu, mis mured ära ajavad. Salme igatseb oma peiut, kes on kodust kaugel rändamas. Koor lohutab Salmet ja annab ootamiseks jõudu. Endel jõuab koju ja teretab rõõmsalt põlde, ootajaid ja kallist mõrsjat. Suur on noorte rõõm. Koos meenutavad nad lapsepõlve ja valmistuvad pulmapeoks. Neljas vaatus. Rahvas koguneb pulmapeole, lauldakse, tantsitakse. Tervitatakse noorpaari ja ülistatakse peole saabunud jumalaid: Ukut, Vanemuist, Koitu ja Hämarikku. Kõlab uhke lauluviis ja pärjatakse pead.
Osades:
Uku, ülem jumal ning taeva ja maa looja - Voldemar Kuslap
Vanemuine, laulu ja mängu jumal - Aarne Talvik
Lemmingine, lõbu ja rõõmu jumal - Tiit Kogerman
Koit, jumalik noor mees ja päikese juht - Esper Linnamägi
Hämarik, jumalik õhtuneiu ja päikese uinutaja - Kaia Urb
Endel, perepoeg ja peigmees - Mati Turi
Salme - Eha Pärg
Sarvik, pahanduse ja kurjuse vaim - Allan Vurma
Eesti Filharmoonia Kammerkoor - Kungla rahvas, Uku kaasa ja tema kõrvaline Aka, Uku kaaslane ja teine ülemjumal Taara, Sepp Ilmarine, töö ja võitlusvaim, vasar vööl , Tulejumal ja sädemekorjaja Äike, noolte vaim Pikker, müristuse sünnitaja Kõu, sõjajumal Turis, jahivaim Vibuane ning pulmavaimud Hallijas ja Murueit oma tütardega, Peremees ja perenaene, ning Sarviku kaaslased, pahanduse vaimud.
Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste.
Satiiriline Uku ja Ecu
"Annap kannal siia, Venemuine!" kamandab Eurorpheus. "Oh yes, yes!" vastab laulujumal vaguralt ja püüab rafineeritumalt leelotada. Peenikesel maestrol on ikkagi maarahva laulujumala hääle seadmisega koledasti tüli. Otsekui võluväel kipub vanakese keelele koolitatud ma-me-mi-mo-mu asemel ikka uljas rahvaviis.
Sajandilõpu olustikku pilav "Uku ja Ecu" (1997) sündis Tõnu Kaljuste initsiatiivil järjena Karl August Hermanni teosele. Parafraasina sündinud teose partituuris on tunda kaasaegsele intelligentsile omast eneseirooniat. Vihjed ja viited kaasaegsetele probleemidele – väikerahvaste sõltumatus, Euroliit, humanitaarabi jms – ei välju siiski mõnusa huumori valdkonnast, ehkki äratundmisrõõmu leidub teoses muusikaliste vihjete ja tsitaatide kaudu kindlasti ka mitte-eestlaste jaoks.
Fantaasiarikka libreto autoriks on Leelo Tungal.
Uku ja Ecu sisukokkuvõte
Abielurahvas Endel ja Salme on jõudnud 20. sajandi lõpukümnendisse. Mõlemad vihuvad usinasti tööd teha. Endel kamandab kanalat, Salme hoole all on piimakari. Töövõite tumestab aga asjaolu, et suurem osa nende toodangust läheb apla Baaba-Kaaga valdusse. "Ei mõista muud kui rügada, kogu aeg saan pügada," laulab Endel. Eestlased tahaksid ahne naabri vastu midagi ette võtta. Alalhoidlikud maarahva jumalad aga manitsevad väikerahva esindajaid rusikaid taskusse peitma. Sarvik seevastu soovitab abi küsida uutelt eurojumalatelt Ecult ja Natult. Rahvas õhutab Endlit reisile. Kui ta Euroopasse jõuab, avastab ta oma üllatuseks, et laulutiivul on sinna kandunud ka laulujumal Vanemuine, kes Natu residentsis Eurorpheuselt laulutunde võtab. Endlit nähes rõõmustab jumal väga ja lubab ka Ecut ja Natut mõjutada, et nad aitaks Eesti asja ajada. Eurojumalatel on parajasti käsil noolemäng Euroopa kaardi juures. Peagi on euroülikonnas Endel kodus tagasi, kaasas Ecu, Natu, Eurorpheus ja Vanemuine. Rahvas juubeldab, nähes humanitaarabiks saadud munade suurust. Kuid korraga avastatakse, et euroabi on kogu maa toiduga täitnud ja oma toodangut pole enam kuhugi panna. Sarvik soovitab seda pakkuda Baaba-Kaagale. "Davai!" hüüatab Baaba-Kaaga ja veab kõik minema. Õhku jääb küsimus, kumb jäi peale, Uku või Ecu?
Esitavad:
Eurorpheus - Olari Elts
Ecu - Tiit Kogerman
Natu - Mikk Üleoja
Sarvik - Allan Vurma
Salme - Pirjo Levandi
Mati Turi – Endel
Eha Pärg – Aka
Voldemar Kuslap – Uku
Baaba-Kaaga ja teised osalised – Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste.
Salvestatud 1999. aastal Estonia Kontserdisaalis, helirissöör oli Maido Maadik.
Saates kuuleme katkendeid saatest Keskööprogramm (1999), kus Raimo Kangro ja Leelo Tungal meenutavad nii Uku ja Vanemuise uue orkestratsiooni kui selle parafraasi sündi, küsitleb Kerttu Soans.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.