Kui Karl August Hermanni "Uku ja Vanemuine" ning Artur Lemba "Lembitu tütar" kujutasid endast esimesi arglikke katsetusi rahvusliku ooperi loomiseks, siis Evald Aav näitas oma "Vikerlastega", et see on teoks saanud.
Helilooja alustas "Vikerlaste" kirjutamist juba konservatooriumis õppides.
"Vikerlased" osutus edukaks ooperiks, mida rahvas meelsasti vaatamas käis – juba esimesel hooajal etendati seda 22 korda, mis oli tolle aja kohta suur saavutus.
Libreto kirjutas ajakirjanik ja luuletaja Voldemar Loo, lavakujunduse tegi samuti varasemast tuttav kunstnik Herman Halliste. Oma abikaasale Ida Aav-Loole mõeldes kirjutas Aav ooperi ühe peategelase Juta partii.
Ka hiljem on nii Estonia kui Vanemuine "Vikerlaste" juurde korduvalt tagasi pöördunud.
Et "Vikerlaste" muusika kuulajate südamesse läks, tunnistab ka üksikute aariate pidev esitamine kontserdilaval.
1933. aastal tegi Aav ooperi muusikast ka sümfoonilise süidi, 1935. aastal aga seadis viiulile, tšellole ja klaverile Juta ning Ülo dueti.
Omal ajal sai ooper üsna vastandlikku kriitikat. Peale esiettekannet said kiita ooperi koorinumbrid, mida sageli ka eraldi esitatakse – Sõdalaste koor ja sõudjate koor on sageli ka kontsertide repertuaaris, nagu ka Pulmatants ja Juta ja Ülo duett. Siiski pälvisid hukkamõistu ooperi esmalavastuse kostüümid.
"Peale paari naistegelase ja vürst Olavi on kogu näitlejaskond jalgnartsudes, pasteldes, valgetes kaltsudes ja vene või setu laadi särkides. Praeguse aja seltskond nõuab ooperist enamat ka välimiselt," pahandas Peeter Ramul ajalehe Vaba Maa veergudel.
Tuudur Vettik aga kiitis Postimehes: "Vikerlaste" autorile hüüame südamest "elagu" ning loodame, et esimese Eesti ooperi menu tiivustab järgmist ooperit kirjutama, sest säärast muusikat on meile väga vaja."
1935. aastal toodi "Vikerlased" taas "Estonias" lavale ning samal aastal mängiti teda ka "Vanemuises".
Kolmandat korda jõudsid "Vikerlased" "Estonia" repertuaari 1942 – siis juba kolm aastat pärast helilooja ootamatut surma.
Lavastus püsis mängukavas mitu hooaega ning 1959. aastal sai Tartus Emajõe kaldal teoks ka menukas vabaõhuettekanne.
1961. aasta suvel toodi "Vikerlased" Tallinna ning kaks meeldejäävat etendust anti Pirita jõekäärus Kose-Lükati Sanatoorse Metsakooli lähedal.
Mõlema vabaõhuetenduse variandi jaoks oli muusika eelnevalt lindile võetud, et looduse rüpes anda etendusele suuremaid vabadusi ning vähendada ka ootamatu vihmasajuga seotud riske miinimumini.
Saates kuuleme ka vanemuislaste mälestusi neist etendustest, küsitleb Vello Mikk.
Vanemuise ooperitrupp salvestas 1959. aastal Tartu Ülikooli aulas ooperi Eesti Raadiole.
Salvestuse helirežissöör oli Asta Kuivjõgi, keda juhendas Arvo Pärt.
Salvestuse ennistas helirežissöör-restauraator Heino Pedusaar, tänu kellele see 1997. aastal CD-plaadile jõudis.
Tegelased ja osatäitjad:
Saaremaa vanem Vaho – bass Evald Tordik
Tema tütar Juta – sopran Lehte Mark
Noor sõdalane Ülo – tenor Endel Ani
Tema kasuõde Vaike – sopran Valentina Hein
Sigtuna vürst Olav – bariton Viktor Taimre
Hiietark – bass Enn Raa
Episoodides Ernst Kruuda, Arli Jõgi, Ants Känd ja Johannes Kade.
Vanemuise ooperikoori ja orkestrit juhatab Jaan Hargel.
Ooperi tegevus toimub 12. sajandil Eestis Saaremaal ja Rootsis Sigtunas ja sisuks on Eesti viikingite ehk vikerlaste võitlus Skandinaavia viikingitega. Kesksel kohal selles võitluses on Rootsi kaubalinna Sigtuna vallutamine eestlaste poolt.
Ooperi ajaloolisel taustal hargneb ka muidugi romantilisele ooperile kohustuslik armudraama.
Sisukokkuvõte
I vaatus
Võitlus- ja osavusmängudes tuleb võitjaks Ülo. Saaremaa vanema tütar Juta ja Ülo kasuõde Vaike kroonivad noormehe lillepärjaga. Ilmub vanem Vaho koos saadikutega mandrilt. Saadikud jutustavad Sigtuna vürsti röövretkedest rannikule ja paluvad abi. Vaho ettepanekul otsustatakse teha vasturetk. Korraga jookseb kohale Vaike, kes teatab, et rootslased on külla tunginud ja Juta kaasa viinud.
Ülo vaevleb hiies, mõeldes oma armastatud Jutale. Tuleb Vaho koos rahvaga, et ohverdada ja paluda jumalalt sõjaõnne. Vaho usaldab sõjakäigu juhtimise Ülo hoolde, lubades, et annab Juta talle naiseks. Vaiket kurvastab see otsus väga.
II vaatus
Juta on Sigtuna lossis vangis ja igatseb oma kodumaad ning Ülo. Ilmub Olav, kes on vangistatud neidu armunud ja püüab vastuarmastust võita. Juta ei nõustu. Ilmub sõdalane teatega, et eestlased ründavad linna. Eesotsas Üloga tungivad mehed lossi ja tahavad Olavit surmata; kaastundliku Juta palvel jäetakse vürst ellu. Olav järeldab sellest ekslikult, et Juta pole siiski tema vastu ükskõikne. Linn hävitatakse ja Olav võetakse vangina kaasa. Ülo ja Juta avaldavad teineteisele armastust.
III vaatus
Merelt kostab saabuvate vikerlaste laulu. Vanem Vaho õuel oodatakse sõdalaste tagasijõudmist, kes saabuvad võidukalt. Olav vannub kättemaksu.
IV vaatus
Ülo ja Juta unistavad oma õnnest. Ilmub käskjalg, et Ülo kutsuda Vaho juurde. Tuleb vangist põgenenud Olav, kes palub, et Juta aitaks ta Rootsi randa. Mõistes, et Juta teda ei armasta, võtab ta neiu vägivaldselt kaasa. Appihüüdeid kuuleb Vaike ja kutsub Ülo appi. Olav tungib pahaaimamatule Ülole selja tagant kallale ja tapab ta. Sõdalased vangistavad Olavi.
Tuleriidale asetatud Ülo surnukeha juures laulab Juta troostitut kaebelaulu. Rahvas avaldab kangelasele austust, Vaho asetab tema juurde relvad ja itkemise saatel süüdatakse tuleriit.
Allikas: Vanemuise kavaleht
Täname: Vanemuise kirjandusala osakond ja Helena Alekand.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.