L 2. novembril kell 21 ja P 3. novembril kell 23
Mahavishnu Orchestra – Apocalypse (1974)
Kuula SIIT:
Kitarrilegend John McLaughlin viis oma tollase jazz-rock ansambli kohtuma sümfooniaorkestriga ning kirjutas muusika, mida tiivustas tema sügav huvi orientaalse maailmatunnetuse vastu. Plaat ilmus 1974 aprillis ja selle produtsent oli legendaarne George Martin. Orkestreeringud tegi Michael Gibbs ja The London Symphony Orchestra dirigent oli Michael Tilson Thomas. Kriitikud võtsid plaadi vastu hästi ja seda peetakse tänini üheks parimaks jazz-rocki ja sümfonismi ristamiseks 1970ndatel.
Plaati tutvustab Tõnu Kõrvits.
L 9. novembril kell 21 ja P 10. novembril kell 23
Kraftwerk – Autobahn (1974)
Kuula SIIT:
1974 novembris ilmunud "Autobahn" on ikooniline plaat, mis tõi saksa elektroonilise rocki ansamblile rahvusvahelise tuntuse. Endised eksperimentaatorid üritasid astuda pika muusikalise sammu lihtsuse poole ja tulemus oli paljude jaoks rabav. Album mõjutas järgnevatel kümnenditel paljusid tuntud muusikuid ja selle muusikast said impulsse mitme uue muusikatrendi rajajad.
Plaati tutvustab Berk Vaher.
L 16. novembril kell 21 ja P 17. novembril kell 23
Yes – Relayer (1974)
Kuula SIIT:
Yes oli siis saavutanud juba proge-rocki supergrupi staatuse kui 1974. aasta 29. novembril ilmus nende seitsmes album "Relayer". Nende äärmiselt silmatorkav klahvpillimängija Rick Wakeman oli bändist tüliga lahkunud ja teda asendas jazzi- ja klassikataustaga šveitslane Patrick Moraz, kes tõi muusikasse teistsuguse hinguse.
Plaati tutvustab Igor Garšnek.
L 23. novembril kell 21 ja P 24. novembril kell 23
King Crimson – Starless and Bible Black (1974)
Kuula SIIT:
King Crimson oli 1974. aastaks teinud kiire ja äärmiselt särava viieaastase tähelennu, kui ansambli liider Robert Fripp sama aasta sügisel kõigile – nii fännidele kui bändiliikmetele – üllatuseks teatas, et saadab grupi laiali. Aga enne luigelenuks saanud albumit "Red" ilmus ansamblilt 1974 märtsis paljuski kontsertsalvestustel põhinev "Starless and Bible Black", kus tooniandev oli improvisatsioon ja spontaansus.
Plaati tutvustab Immo Mihkelson.
L 30. novembril kell 21 ja P 1. detsembril kell 23
Rick Wakeman – Journey to the Centre of Earth (1974)
Kuula SIIT
Endine ansambli Yes klahvpillimängija viib kuulaja Jules Verne'i kirjeldatud fantastilisele reisile Maa sisemusse. 1974 mais ilmunud programmilise muusikaga poolsümfooniline album oli põhiliselt salvestatud kontserdil Londoni Royal Festival Hallis ning lisaks bändile, orkestrile, koorile ja staar-klahvpillimängijale osaleb siin ka lugu veeretav jutustaja. Stoori on haarav ja muusika samuti ning 50 aastat tagasi oli album üürikest aega briti pop-edetabeli päris tipus.
Plaati tutvustab Vallo Järvis.
L 7. detsembril kell 21 ja P 8. detsembril kell 23
Robert Wyatt – Rock Bottom (1974)
Robert Wyatti lugu oli traagiline. Trummar jäi pärast õnnetut kukkumist elu lõpuni ratastooli ja muusika oli tema peamine lohutus. 1974 juulis ilmunud teine sooloplaat sai kriitikute lemmikuks ning teatud moel on see kõnekam kui publikumenu, andes märku loomingu muusikalistest kvaliteetidest. Kahtlemata on see üks kummaline album.
Produtsendirollis oli Pink Floydi trummar Nick Mason ning Wyattil oli teisigi mõjukaid toetajaid. Hiljem on arvatud, et Wyatti album võis olulisel määral mõjutada selliseid bände nagu Radiohead.
Plaati tutvustab Urmo Kohv.
L 14. detsembril kell 21 ja P 15. detsembril kell 23
Tangerine Dream – Phaedra (1974)
Kuulsa elektroonikapioneeri Stockhauseni jüngrite ansambel – sellisena reklaamiti sakslasi angloameerika kultuurisfääris sageli. Muusika oli täiselektrooniline, mis tollal tähendas tuba täitvaid juhtmepuntraid ja kummalisi vilkuvate tulukestega kastikesi ning mitmesuguseid klaviatuure, mille kallal askeldasid mõned muusikud.
Inglismaal ilmus "Phaedra" 1974 veebruaris, sillutades teed grupi helimaastike rahvusvahelisele tuntusele.
Plaati tutvustab Berk Vaher.
L 21. detsembril kell 21 ja P 22. detsembril kell 23
PFM – The World Became The World (1974)
Itaalia grupi albumi andis välja pogerocki superstaar-ansambli Emerson Lake & Palmer plaadifirma Manticore 1974. aasta juunis. See oli nende teine inglisekeelne plaat ehk siis sugugi mitte esimene katse leida laiemat rahvusvahelist tähelepanu.
Päris suurde mängu grupp proge hiilgeajal ei jõudnudki, kuid nende muusika on hea näide Mandri-Euroopa lähenemisnurgast, kus kultuuriline mitmekesisus ja avaram kunstitaust on oluline tegija.
Plaati tutvustab Vallo Järvis.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.