20. sajandi künnisel Saksamaal sündinud Kurt Weillist sai mõjukas teatriuuendaja, kes II maailmasõjale jalgu jäädes jõudis välja Broadwayle.
Weilli koostöö kirjanik Bertolt Brechtiga on teinud heliloojast revolutsioonilise nime muusikateatriloos. Weill ja Brecht kuuluvad samasse ritta duodega nagu Mozart ja Da Ponte, Gilbert ja Suillivan ning Rodgers ja Hammerstein.
Loomeisiksused ei saanud kuigi hästi läbi, siiski kuulub nende terava sotsiaalse satiiriga silmapaistev ühislooming 20. sajandi kullafondi.
Kuulame nende viimast koostööd, lauludega balletti "Seitse surmapattu", mis esietendus Pariisis.
Seda põnevat ja ebatavalist teost võib vaadelda ka kommentaarina 1930ndate Berliini dekadentsile.
Kurt Weill sündis 1900. aastal Saksamaal ja tema anne avaldus varakult.
Ta alustas klassikalise väljaõppega, luues sümfooniaid ja keelpillikvartette, elu lõpul sai temast Broadway üks edukaimaid viisiseppasid.
Weill põgenes Berliinist Pariisi 21. märtsil 1933. Tema muusikat ei saanud kodumaal enam esitada, nii et talle jäid vaid 500 franki ja kohver.
Ta alustas Pariisis otsast peale, jättes maha oma kodu, hulga partituure ja juurdepääsu pangakontole. Õnneks leidis Weill peagi Pariisis tööd ja seda äärmiselt ebatõenäolisest allikast.
Muinasjutuliselt jõukas inglane Edward James, kes kuuldavasti oli kuningas Edward VII vallaspoeg, oli hädas oma naise, Austria balletitantsija Tilly Loschiga. Neil olid suhted keerulised ja James otsustas asju lappida, korraldades Pariisis balletietenduste hooaja, kus pidi osalema ka tema naine.
Hooaeg sisaldas uut kaasaegset teost ja James uskus, et Weill on just selle töö jaoks õige mees.
Algselt pöördus Weill libreto jaoks Jean Cocteau poole, kuid et viimane keeldus, tegi James ettepaneku teda asendada Bertolt Brechtiga, kes oli samuti Natsi-Saksamaalt põgenenud.
Paraku oli Weilli viimane koostöö temaga olnud raske, näiteks sisaldas see episoodi. kus Brecht ühel hetkel olevat hüüdnud: "Ma löön selle võltsi Richard Straussi trepist alla!"
Vastumeelselt pöördus Weill taas Brechti poole. Üha dogmaatilisemaks muutuva marksistina vihkas Brecht balletti, arvates, et see on kõigist kunstiliikidest kõige kodanlikum.
Sel ajal elas ta aga paguluses Šveitsis ja oli hingeliselt sama katki kui Weill. Aga isegi marksistidel on vaja süüa, nii et ta tuli nädalaks Pariisi, viskas teksti valmis, võttis palga vastu ja lahkus.
"Pärast nädal aega B. [Brechtiga] töötamist olen veelgi kindlamal arvamusel, et ta on üks kõige tõrjuvamaid ja ebameeldivamaid inimesi, kes siin maamunal ringi jookseb," kirjutas Weill peagi pärast seda.
Vaatamata Brechti vastumeelsusele projekti vastu, kannab libreto kõiki tema parima loomingu tunnuseid.
Teos räägib Annast, naisest, kelle saadab laia maailma raha teenima tema ahne ja ekspluateeriv perekond. Reisi ajal külastab ta seitset linna ja avastab igas neist ühe surmapatu. Iga kord, kui ta järgib oma südame loomulikke soove, süüdistatakse teda rahateenimise teel takistavas "patus".
Brecht tõstatab seega ristiusu põhitõdesid kahtluse alla seadva küsimuse: kas patud on tõesti halvad või kasutatakse neid lihtsalt ära selleks, et muuta inimesed nõuetele vastavaks ja neid oleks lihtsam ära kasutada?
Rahateenimisvajaduse ja oma südamesoovide vahel lõhki rebituna on Anna freudistlikult lõhestunud isiksus.
Algses lavastuses oli roll jagatud laulja ja tantsija vahel. See idee tekkis teose kavandamisel, kui Edward James märkas, et Weilli naine, kuulus laulja Lotte Lenya, sarnaneb silmatorkavalt tema enda naise, tantsijanna Tilly Loschiga. Weill nõustus kontseptsiooniga, hoolimata asjaolust, et tal oli afäär lavakunstniku naisega, samal ajal kui Lenya oli asunud hasartmänge mängima nägusa blondi kaasstaariga hiljutisest Weilli lavastusest "Mahagonny linna tõus ja langus".
Nad olid siiski endiselt sõbralikes suhetes ja tehingu magustamiseks andis Weill Lenya armukesele osa Anna perekonda kujutava meeste vokaalkvarteti liikmena (tavaliselt esitab Anna ema rolli bassilaulja).
Muusikaliselt pidas Weill seda "parimaks partituuriks, mille olen siiani kirjutanud". Kui teised 20. sajandi alguse heliloojad püüdsid luua üha keerukamaid, dissonantsidest kubisevaid partituure, siis Weill ühendas uuendused populaarsete stiilidega.
Tema muusika teosele rõhutab nutikalt Brechti teravmeelsust ja hammustavat ühiskonnakriitikat mitmete valsside, fokstrottide ja tangodega. Ühes teose osas kuuleme barbershopi , "Uhkuses" jäljendab Weill Straussi "Nahkhiirest" tuntuks saanud valssi. Siit leiab teisigi paroodiaid. Osa "Laiskus" lõpus jäljendab perekond religioosset madrigali, kes palvetab, et Anna neile palju raha teeniks.
Kõige viimast pattu "Kadedus" saadab õõnes võidumarss – idealistlik Anna on praktilisele Annale alla jäänud, ta on raha kokku saanud - õhku jääb aga küsimus, mis hinnaga?
Esitajad:
Anna - Magdalena Kozena
Anna perekond – Andrew Staples, Ross Ramgobin, Florian Bösch
Londoni Sümfooniaorkester
Dirigent Simon Rattle
Salvestus on tehtud 2022. aastal ja ilmunud jaanuaris 2025 LSO plaadimärgi all.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.