Jules Massenet' ooper eristub teistest oma aja lavateostest, sest peakangelaseks pole kannatav naine. Teose traagilist lõpplahendust ei too mitte õel saatus, vaid peakangelase enese otsus.
Jules Émile Frédéric Massenet oli väga viljakas helilooja, kellelt mitmetest hävinud või kadunud teostest hoolimata on säilinud üle 25 ooperi. Suurimateks saavutusteks sel alal peetakse "Manoni" ja "Wertherit", mida Eestis on lavastanud Vanemuise teater. Promfestil on kõlanud ka Thaïs" ja "Tuhkatriinu".
Helilooja loomebiograafias keskmine "Werther" ühendab noorusliku inspiratsiooni kasvava tehnilise küpsusega. Kuigi Massenet kirjutas ja lõpetas oma ooperi juba 1887. aastal, jõuti esietenduseni alles 16. veebruaril 1892 Viini Hofoperis ja Max Kalbecki saksakeelses tõlkes – teose originaallibreto on prantsusekeelne. Lavastus oli väga menukas. Prantsusekeelne esietendus järgnes Genfis 27. detsembril 1892. Prantsusmaal lavastati teos esmakordselt Pariisi Opéra-Comique'is 16. jaanuaril 1893.
Massenet' ooper "Wertheri" aluseks on Goethe romaan "Noore Wertheri kannatused". Teose esmaväljaanne ilmus 1774 sügisel Leipzigi raamatumessi ajaks ja sai kohe üleeuroopaliseks bestselleriks. Raamat tegi Goethe üheks esimeseks rahvusvaheliseks kirjanduskuulsuseks.
Romaan põhineb tegelikult kahel põimuval lool: noore mehena oli kirjanik ise armunud Wetzlari kohtutäituri tütresse, kes abiellus mehega, keda Goethe samuti tundis. Ning selle mehe ja luuletaja ühine sõber sooritas omakorda enesetapu ühe naise pärast, kasutades tolle abikaasa püstolit. Kirjake, mille ta saatis püstoleid laenuks küsides, on koha leidnud nii romaanis kui ooperis.
Tema elu lõpuni oli paljude haritud noorte meeste jaoks oluline kirjanikku isiklikult Weimaris külastada. Alguse sai fenomen, mida tuntakse "Wertheri-palavikuna" (Werther-Fieber), mis tähendas peamiselt, et moodi läksid Wertheri stiilis riided: sinine frakk, kollane vest ja pruunid mansettidega saapad.
Romaan tekitas lisaks vaimustunud poolehoiule ka erakordselt emotsionaalset kriitikat. Paljud kodanlikud lugejad pidasid Wertherit abielulõhkujaks, mässajaks ja vabamõtlejaks, kes vastandus nende moraalsetele ja usulistele väärtushoiakutele. Teost nimetati ebakristlikuks ja sündsusetuks. Leipzigis, Kopenhaagenis ja Milanos keelati raamat väidetava vabasurma ülistamise tõttu. Selle tõestuseks peeti peale ilmumist toimunud "enesetapulainet". Uuemad uuringud on paraku vaid napilt tosina sellise suitsiidi toimumist suutnud dokumenteerida.
Goethe vastas etteheidetele, et tema enda ellujäämine on hoopis tõestus teose tervendavast mõjust. Sellegipoolest lisas kirjanik romaani uues trükis 1775 esimese ja teise osa vahele moto, mis lõppeb sõnadega: "Ole mees ja ära järgi mind." Jaanuaris 1778 sooritas enesetapu Goethe hea tuttav, 28-aastane Christiane von Laßberg. See valmistas kirjanikule suuri süümepiinu, kuna lahkunu kotis oli tema romaani eksemplar. 1787 ilmunud Wertheri ümbertöötatud väljaandes võttis Goethe oma kangelase suhtes suurema distantsi, püüdes suitsiidimudelit vähem atraktiivseks muuta.
Kokkuvõtvalt algatas Wertheri jäljendamine aga Euroopas tänaseni peetava diskussiooni meedia mõju üle. Alates 1970. aastatest nimetatakse meediauuringutes, sotsiaalpsühholoogias ja sotsioloogias Wertheri efektiks nähtust, mille kohaselt võib meedias käsitletud suitsiidide ning enesetappude arvu suurenemise vahel ühiskonnas täheldada põhjuslikku seost.
Édouard Blau ja Paul Milliet' instseneeringut Goethe kiriromaanist peetakse erakordselt õnnestunuks. Ainus suurem kõrvalekaldumine originaalist on ooperi lõpustseen. Romaanis sureb Werther üksi ja teadvusele tulemata, aga see ei sobinud ilmselt 19. sajandi teatrisse – kuigi lõpuduett on üles ehitatud romaani ideid ja kujundeid kasutades. Samuti on suurendatud Sophie rolli, nii et see moodustab huvitava kontrasti Charlotte'ile nii vokaalselt kui emotsionaalselt.
Tekst jälgib üldiselt Goethe "tormi ja tungi" romantilisi liialdusi, aga on olemuselt lihtsam, jättes palju ruumi muusikale. Nii otsivad Werther, Charlotte ja Albert teises vaatuses oma armukolmnurgale lahendust lihtsal ja ülepaisutamata moel ning Wertheri ning Charlotte'i saatuslik taaskohtumine jõuluõhtul kõlab kui tavapärane viisakas vestlus – mõlemal puhul viitab just muusika pealispinna all värelevatele tunnetele. Muusikaliselt kolmeosalises vormis esitatud dramaatiline plaan on põhjalikult läbimõeldud ja korraldatud: õdus kodanlik dekoratsioon on taustaks tragöödiale, mis avastseenis kiirelt vallandub; aastaaegade vaheldumine, põgusalt visandatud päikese ja kuu sümbolism; Wertheri esimese soolo "Ô nature" peaaegu pühadustteotav panteism; viimastel lehekülgedel ühendatud elu, sünni ja igaviku müsteeriumid.
Wertheri kannatused kasvavad märgatavalt, kui ta esimese kohtumise jooksul taipab, et Charlotte ei saa kunagi tema omaks. Tundub, et ta vajab seda võimatut (lootusetut) armastust isiklikul eesmärgil, et ergutada oma loomingulisust. Sarnaselt vajab ka Charlotte Wertherit – võib-olla selleks, et lisada midagi oma armastuseta, kohusetundest sõlmitud abiellu. Teises vaatuses soovitab ta oma austajal linnast lahkuda ning too omakorda kujutleb (mitte küll väga enesekindlalt), et eemalviibimine võib tal aidata naist unustada. Ja jällegi on see Charlotte, kes peaaegu sadistlikult vihjab fataalsele jõuluaegsele taaskohtumisele. Mees vastab kirjadega, mis viivad naise kolmandas vaatuses närvivapustuseni. Näib, et kaks inimest on määratud üksteist nii õnnetuks tegema kui vaid suudavad.
Massenet haarab kuulajad süngesse maailma muusikaga, mis samal ajal on piiritult lüüriline, pealispinnal mahlane ning psühholoogiliselt läbitungiv. Partituur on tehniliselt veatu. "Werther" on olemuslikult numbriooper nagu "Manon", ent kuna hääled laulavad harva koos, on see samal ajal nii oma kavatsuse kui eesmärgi poolest läbikomponeeritud dialoogiline teos. Numbrid on rikkad meloodiatest: kas Massenet on kunagi kirjutanud veel kaunima viisi kui "Clair de lune", mis õrnalt raamistab Wertheri ja Charlotte'i saatuslikku esimest kohtumist?
Lainetavalt tõusev "Lied d'Ossian", mis vabastab kaua allasurutud kire, on teine imeline meloodia, üks neist, mida on üha uuesti salvestatud sajandi parimate tenorite esituses. Charlotte'i kolmeosaline stseen, mis sellele eelneb – "Air des Lettres", "Air des Larmes" ja "Prière" –, on ohtralt tasu tõotav väljakutse igale lauljale ning kuulub koos järgneva duetiga kõige mõjuvamate 19. sajandi ooperinumbrite hulka. Wertheri kaks numbrit teises vaatuses, raevukas "Désolation" ja kaanonist kõrvalekalduv kadunud poja loo ümberjutustus õigustusena enesetapule, toovad välja maniakaalse mustri tema partiis.
Esitajad:
Werther – Benjamin Bernheim
Charlotte – Marina Viotti
Albert – Jean-Sébastien Bou
Sophie – Sandra Hamaoui
Kotutäitur – Marc Scoffoni
Johann – Juri Kissin
Schmidt – Rodolphe Briand
Kätchen – Johanna Monty
Brühlmann – Guilhem Begnier
Lastekoor Maîtrise des Hauts-de-Seine
koormeister Gaël Darchen
orkester Les Siècles
dirigent Marc Leroy-Calatayud
Salvestatud Pariisi Théâtre des Champs-Elysées laval 6. aprillil.
Saate teevad toimetaja Anne Aavik ja helioperaator Katrin Maadik.
Sisukokkuvõte
Aeg: juulist detsembrini 1780
Koht: Wetzlar Frankfurdi lähistel Saksamaal
I vaatus
Lesestunud kohtutäitur õpetab juulikuises aias oma noorematele lastele jõululaulu. Nende õppetundi jälgivad lõbustatult kaks naabrit, Schmidt ja Johann. Vanim tütar Charlotte riietub balliks. Kuna tema tulevane kaasa, Albert, viibib eemal, on Charlotte'i saatjaks lubatud noor luuletaja Werther, keda peetakse üldiselt morniks ja seltsimatuks tegelaseks. Werther saabub, ülistab õhtu kaunidust ja vaatab, kuidas Charlotte lastele õhtusööki valmistab, seejärel lähevad nad koos ballile. Albert naaseb ootamatult peale kuus kuud kestnud reisi. Ta on pettunud, et Charlotte pole kodus teda ootamas, aga Sophie lohutab teda. Albert lahkub, lubades hommikul tagasi tulla. Werther ja Charlotte naasevad ballilt väga hilja ja mees on juba naisesse armunud. Tema armuavalduse katkestab teade Alberti kodumaile jõudmisest. Charlotte meenutab, kuidas ta oma emale surivoodil lubas, et abiellub Albertiga.
II vaatus
Kolm kuud hiljem jalutavad Charlotte ja Albert, kes nüüd on abielus, rahulolevalt kirikusse. Neid saadab Werther. Albert püüab noormehe tuju tõsta ja ka Sophie proovib teda lohutada. Kuid kui Charlotte kirikust väljub, meenutab Werther talle nende esimest kohtumist. Häirituna palub Charlotte Wertheril kuni jõuludeni Wetzlarist lahkuda.
Werther arutleb omaette enesetapu üle ja lahkub kiirustades, kui Sophie ta sellelt tabab. Charlotte lohutab oma õde ning Albert taipab, et Werther armastab tema naist.
III vaatus
Charlotte on jõuluööl üksi kodus. Ta viidab aega Wertheri kirju üle lugedes ja mõeldes, kuidas noorel luuletajal läheb. Äkki ilmub Werther. Charlotte püüab rahulikuks jääda ning palub tal lugeda "Ossiani laulude" tõlget. Werther valib värsid, kus luuletaja näeb ette oma surma ja kui Charlotte palub tal peatuda, taipab ta, et naine vastab tema armastusele. Nad embavad silmapilguks, aga naine jätab kiirustades hüvasti. Werther lahkub, otsustades surra. Albert tuleb koju ja leiab eest murest murtud naise. Werther on saatnud Albertile kirja, paludes püstoleid laenuks, selgitades, et läheb pikemale reisile. Naise reaktsioon veenab Albertit, et tema abikaasa armastab Wertherit. Ta laseb naisel teenrile püstolid anda. Kohutav eelaimus sunnib Charlotte'i minema Wertherit otsima.
IV vaatus
Charlotte saabub liiga hilja. Ta leiab Wertheri surmavalt haavatuna. Naine lohutab teda oma armastusest kõneldes. Mees palub andestust ja sureb. Taamal on kosta laste jõululaulu.
Allikas: Vanemuise kavaraamat
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.