Kui 20. sajandil olid juhtivateks lauljateks primadonnad – traagiliste kangelannade rolle täitvad sopranid, siis sajandi lõpul hakkasid esile tõusma seconda donna osi täitvad metsosopranid - see hääleliik mängib tavaliselt kõrvalrolle ja sageli ka mehi. Näiteks Cecilia Bartoli täitis kontserdisaalid publikuga, kes vaimustunult kuulas Vivaldi, Glucki ja Salieri senitundmatut loomingut. Anne-Sofie von Otter on toonud Griegi, Stenhammari ja Sibeliuse laulud välja põhjamaisest pimedusest. Georg Friedrich Händeli loomingu taaselustamise üks olulisemaid nimesid on aga Ameerika metsosopran Lorraine Hunt Lieberson, keda tema sugestiivse hääle tõttu on võrreldud lausa Maria Callasega. 80ndatel ja 90ndatel sai ta kuulsaks seni vähetuntud Händeli oratooriumide salvestamisega. Tema 2004. aastal ilmunud albumit Valgustusajastu orkestri ja dirigent Harry Bicketiga on nimetatud üheks paremaks Händeli salvestuseks läbi aegade. 17. oktoobril andis G&H Music plaadi uuesti välja.
Ajal, kui Hunt Liebersoni karjäär oli lõppemas, kerkis esile prantslane Philippe Jaroussky, kelle särav karjäär andis tõuke kontratenorite plahvatuslikule populaarsusele maailmas. Kuigi Hunt ja Jaroussky pole kunagi koostööd teinud, võiks neid esitusmaneeri ja repertuaarieelistuste põhjal pidada hingesugulasteks. Ka Jaroussky on olnud paljude teoste esmasalvestaja. Tema 24. oktoobril ilmunud albumil "Gelosia!" (Erato 2025) pöörab laulja tähelepanu barokkmuusika iseloomulikule žanrile - solokantaadile (cantata da camera) – mis 18. sajandil olid väga populaarne, väljendades intiimsemaid tundeid kui ooper. Koos barokkansambliga Artaserse esitab Jaroussky Georg Friedrich Händeli ja Antonio Vivaldi teoseid, aga ka senitundmatuid kantaate Nicola Porpora ja Baldassare Galuppi loomingust.
Saatejuht on Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.