- Maarit Murka: see ongi teraapia – aja veetmine stuudios, üksinda, tundide kaupa
Väljast vaadates näib, et kunstnikul on eneseabiga lihtsam kui teistel. Ta on harjunud oma sisemaailma vaatlema ja sellele kuju andma. Tunded ei ole talle võõrad ega keelatud ning segadus ei tähenda kohe ebaõnnestumist. Loominguline protsess sarnaneb paljuski teraapiaga, sest mõlemas on vajalik nii kohalolek, tähenduse otsimine kui ka kogemuse vormimine. Kuid see sarnasus on petlik, sest kunstnikuks olemise vajadus võib sisaldada kiusatust kasutada raskusi iseenda vastu. Soov muuta valu identiteediks ning isiklik kannatus võib kunstnikul muutuda loomise kütuseks, millest on raske loobuda. Siin peitubki paradoks. Kunstnikul võib olla rohkem keeli, milles endaga rääkida, kuid tal on ka rohkem võimalusi vältida otsest hoolt enda eest. Valu võib muutuda materjaliks ning rahutus identiteedi osaks. Kultuuriline müüt kannatavast kunstnikust annaks sellele kõigele kui vaikiva õigustuse.
Maarit Murka kirjeldab neid poolusi järgmiselt: "Pidevalt tegelen sellega, et aru saada, kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen. Olen proovinud selle tee pealt mitmeid kordi ära nihverdada, aga ikka sätitakse mind tagasi. Seega ongi see minu koht ja tee. Pole lihtne, aga ära ka ei taha. Nuta kui tahad, ikka lähed ja teed ning lõpuks oled rõõmus ja rahul, kuigi protsessi kestel näib tee käänuline ja otsatu. Ega ma tea, kust mu pildid tulevad. Lihtsalt tulevad. Sest nende otsesest väljamõtlemisest olen aastate jooksul taandunud. Mulle kangastuvad juhuslikult visuaalid, mida hiljem analüüsin. Sellepärast pean ettevõetud töö ära tegema ühe hooga, sest poole aasta pärast on juba uus aeg uute visuaalidega, mille analüüs viib tänasest täiesti erinevasse kohta. Kui peaksin kokku võtma, mis neid toimekaid olukordi seob, siis selleks on abipalumise piirsituatsioon ning püüd ennast selle serval leida ja hakkama saada."
- Jane Tiidelepp: olles elanud inimese kõrval, kes on lahkumas – see on selline pühalik olek
Näitus "Hommikusöök ühele" keskendub ligimesearmastusele ja igapäevase hooldamise varjatud emotsionaalsele koormale. 102-aastase, pimeda ja kurdi vanaema hooldamine tekitab vastandlikke tundeid: kohalolemist ja kurnatust, hoolimist ja armastust, aga ka mõtteid, mida on endalegi raske tunnistada. Need tunded elavad kõrvuti, üksteist tühistamata, tehes igapäevasest toimetamisest teise heaks ühtaegu nii turvalise rutiini kui ka päevi kokkusulatava, väljapääsmatu lõksu.
Näituse pealkiri viitab Euroopas tuntud lavastusele ja sketšile "Õhtusöök ühele". Me vaatame seda igal vana-aasta õhtul ETV-s, elades naeruga suunurgas kaasa vana naise eluõhtule ja ustava teenri pingutustele oma hoolealuse maailma ülalhoidmiseks. Kui sketšis muutub kordus naljakaks, siis näitusel saab sellest raske, vaikne ja kehaline kogemus. Nele Tiidelepa ja Andra Rahe teosed avavad hoolimise argipäeva intiimse ja ausa vaate: aeg venib, liigutused muutuvad automaatseks ning tähendus peitub elu alalhoidvates üksikasjades.
Saate autor on Aleksander Metsamärt. Helioperaator Monika Tamm ja toimetaja Miina Pärn.
"Kunstiministeerium" on eetris laupäeval kell 10:05. Saade kordub esmaspäeviti kell 14:05.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.